Teiseks sammuks on kontrollida informatsiooni. Rahvas ei tohi teada, mis toimub väljaspool sotsialismi leeri. Ta ei tohi teada ka seda, mis toimub seespool. Ta ei tohi tunda oma minevikku. Ta ei tohi tunda oma olevikku: ainult oma tulevikku, mis on helge.
Kolmandaks asendatakse tegelikkus pseudotegelikkusega. Terve võltsimisele spetsialiseerunud korpus toodab võltsajakirjanikke, võltsajaloolasi, võltskirjandust, võltskunsti, mis teeskleb fiktiivse tegelikkuse fotograafilist peegeldamist. Võltsmajandus annab välja kujutluslikku statistikat. Vahel nõuab vajadus dekoratsioonide järele kuni natslikus stiilis meetmete tarvituselevõtmiseni. Nii eemaldati N. Liidus sõja- ja tööinvaliidid avalikkuse silme alt, toimetati kaugetesse varjupaikadesse, kus nad ei olnud enam plekiks pildil. Koreas, nagu väidetakse, peab kaduma kääbuste „rass“, keda küüditatakse ning takistatakse järglasi saamast. Nende hiiglaslike dekoratsioonide loomisega on tegevuses miljonid inimesed. Milleks neid dekoratsioone vaja on? Tõestuseks, et sotsialism pole mitte ainult võimalik, vaid ta valmib ja kindlustub, veel enam, ta ongi juba teostunud: on olemas uus, vaba, isereguleeruv ühiskond, kus kasvavad „uued inimesed“, kes mõtlevad ja tegutsevad fiktsioontegelikkuse kaanonite järgi. Võimu kõige vägevamaks tööriistaks saab uus keel, kus sõnad omandavad tavatähendusest erineva tähenduse. Selle keele kõnelemisviis ja eriline sõnavara annavad talle liturgilise keele väärtuse: ta märgib sotsialismi transtsendentsust. Ta signaliseerib partei kõikvõimsusest. Tema kasutamine rahva hulgas on rahva orjastatuse vahetult nähtav märk.
ALAIN BESANCON “Sajandi õnnetus“, Loomingu Raamatukogu 2001 34/35, lk 43 – 44.
Väljakirjutuse teinud ANTS SILD
