Veel mõned toredad killud võiks juurde köita VR artiklile eelmises lehenumbris (EE# 9, 2.3.2018, lk 6) kokkuvõetud sündmusest 26.02 Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus, kus president Kersti Kaljulaid andis üle presidendi rahvaluule kogumispreemiad 2017. aasta eest ning esitleti kogumikku „Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood“.
Kuna mind on ajanud mõiste „rahvaluule“ segadusse, siis äkki teisigi. Rahvaluule ei ole „luule” selle tavamõistes, see on folkloor ehk rahvapärimus laiemalt. Tänavu ei ole mitte ainult Eesti Vabriik 100, vaid laiemas kontekstis osaleb Eesti ka Euroopa kultuuripärandiaasta 2018 programmis (parandiaasta.ee).
Riigipea autasu parimatele rahvaluulekogujatele anti aastatel 1935-1940 enam kui sajale Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastöölisele. Preemia taastati Eesti Kirjandusmuuseumi initsiatiivil 1993. aastal.
Järjepideva asjatundliku kogumistöö eest sai sel aastal preemia Vaike Hang, keda tunnustati järjepideva asjatundliku kogumistöö eest aastatel 1981–2017. Sisukate kaastööde eest aastatel 2002–2017 premeeriti Urve Buschmanni, Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse teadur Rasmus Kask pälvis tänu pärimuskogumise algatamise ja läbiviimise eest Soomaa rahvuspargis ning kauaaegsele Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõule Ene Lukka-Jegikjanile avaldati tänu oma tudengite kogumistöö juhendamise ning mahuka folkloorikogu üleandmise eest.
Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud raamatu, kaheköitelise „Minu elu ja armastus. Eesti rahva elulood“, on koostanud Rutt Hinrikus ning Buffalos sündinud ja sirgunud, Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikoolis töötav Tiina Ann Kirss. Saatesõna on raamatusse kirjutanud president Kersti Kaljulaid. Kaks köidet, kokku 1024 lk. kaunilt kujundatud karbis, koondavad 67 elulugu, mis valiti 2016. a. eluloovõistluse 188 kaastöö seast. Raamatu on välja andnud Eesti Kirjandusmuuseum ja kirjastus Tänapäev, kujundanud on Andres Tali.
Lisaks varem mainitud torontolastele, kes I köites pajatavad: esimeses peatükis „Ma mäletan ja kirjutan” Vaike Rannu ning oma vanaemast Liisa Kreinist (Türi Mammast) ja emast Selma Berendsenist kirjutav Maie Berendsen-Ilves, teises peatükis „Ma mäletan sõjaeelset Eesti Vabariiki” Peeter Manfred Teomar Ilves ja kolmandas peatükis „Ma mäletan põgenemist ja elu alustamist võõrsil” Eerik Purje, Tarvo Toomes, Aimi Kibena-Zechanowitsch, Maie Berendsen-Ilves ja endine torontolane Riina Kindlam, kirjutavad veel samas peatükis ka Leo Allas Vancouverist, Aire Kolbre Salmre Connecticutist, Udo Sillavere Sault Ste. Marie Ontariost ja Virge Taul James Sheffieldist Inglismaalt. Teises köites on ka noorema põlvkonna, n-ö uute väliseestlaste, Londoni lähedal Tringis Inglismaal elava Kadi-Liis Turtoni ja Küprosele kolinud Ragne Helena Marana lood.
Kaugelt olid kohale tulnud nii EV100 tähistamisele kui ka raamatute esitlusele Vaike Rannu Torontost, kelle lugu sai eluloovõistluse peapreemia ja Virge Taul James Inglismaalt. Eerik Purje raamatu võttis vastu tema kohalik õde Malle Purje. Allakirjutanule on ka tähtis ära mainida, et Vaike Rannu oli tema kauaaegne Toronto Eesti Täienduskooli õpetaja – tema on osa toest ja õpetusest eluteel, mis viinud meie radade ristumisele nõnda toredalt nüüd Tartus.
Uus pärandikogumisvõistlus, mis kuulutati avatuks tol samal päeval, kannab toredat nime „Püüa vanaema lugu purki”. Selle eesmärk on salvestada igalt Eesti vanema põlvkonna inimeselt (mitte ainult vanaemadelt) vähemalt üks tema jaoks tõeliselt oluline lugu või laul. See võib olla lugu, mis on juhtunud jutustaja endaga, ere mälestus, kelleltki teiselt kuuldud lugu, mis on jutustajat läbi elu saatnud, või hoopis õpetlik juhtum, mis on pannud kaasa mõtlema. Osalema on oodatud koolinoored ja tudengid, aga ka teised, kes vanema põlvkonna sõnumi tulevikku talletamist vajalikuks peavad. Parimaid kogujaid eri vanuseastmetes premeeritakse auhindadega. Nutiseadmesõbralik koduleht, mis juhib läbi kogumistöö etappide, asub veebiaadressil (kratt.folklore.ee/vanaema/).