Läksin muusik Villu Veskiga trehvama kindla plaaniga: mul oli kirja pandud kümmekond küsimust, millele vastamine üle tunni aega ei peaks võtma, n-ö formaalne inimlik intervjuu. Tegelik elu tahtis teisiti: välja kujunes tundide pikkune vestlus.
Valmide puhul on nii, et looma-, taime- või inimriigist valitakse üks õpetlik lugu ja lõppu lisatakse moraal. See on klassika ja selle vastu ei tohiks eksida. Õnneks ei ole Vahtra klassik ja ta alustabki hoopis moraalist.
Me kõik teame, et maailmas on jõude, mis ei allu meie õpetatusele ega teadmistele. Kas pole nii, et esmakohtumine inimesega määrab suhted vast terveks eluks? Inimene meeldib sulle või ei meeldi. Ja pole mingit põhjust arvata, et partneril samu tundeid poleks. Muidugi võib ju teeselda ja tehtult sõbralik olla, aga see lihtsalt „ei tööta“, nagu siin öeldakse.
Saksofonist Villu Veski Muhu saarelt peatus Torontos oma õe peres. Jõudsin kohale veidi varem kokkulepitud ajast, aga sellest ei tehtud numbrit ja kui Villu Männamaade kööki jõudis, sain aru – minu esialgne plaan „ei tööta“.
Läksin kohe rinnaga peale: olid 29-aastane, kui kodumaa taas vabaks sai ja „arenenud sotsialismi “ asemel sootuks teise tee valis. Kuidas kohanesid?
Villu: eks see üks suur ehmatus oli. Olen päris kindel, et unistuste kõrval enamus eestlasi ei uskunud, et iseseisvumine võimalik oleks. Ja ometi – tuli. Ehmatus oli sedavõrd suur, et tänini inimesed ei anna endale aru, mis ja miks juhtus. Ja ei oska seetõttu uutes oludes elada.
Huvitav on see, et kõige kiiremini kohanesid endised võimurid. Tipud taganesid ja kohanemisega harjunud „teine garnituur“ võimutseb tänini. Nad olid olnud mingites komiteedes ja täna on nad ettevõtjad, parlamendisaadikud, ministrid, linnapead – sõnaga Eesti eliit. Kannavad Eesti Vabariigi ordeneid ja nende seas on kindlasti rohkem kui üks Herman Simm.
Kerge see üleminek polnud. Olin selleks ajaks saanud piisavalt hea hariduse, lõpetanud konservatooriumi ning endale nime teinud meie muusikailmas. Tegelikult oleksin soovinud veidi enam: käisin kaks korda Moskvas, et täiendusõppele maailma kuulsate professorite käe alla jõuda. Mõlemal korral sain erialal kõrgeima hinde ja mõlemal korral „põrusin“ marksismi-leninismi eksamil. Paradoks? Ei tea. Ise ennast nagu lolliks inimeseks pidada ei oska, aga ometi on veidi kurb, et see täiendusõpe olematuks jäi.
Ja siis tuli vabadus. Paljud senised tõed pöördusid peapeale. Pakun lihtsa näite muusikailmast. Nõukogude ajal püüdsid muusikud oma pille orkestrile müüa: said hulga raha ja mängisid oma pillidel edasi. Täna käivad mees ja pill käsikäes ning vahel määrab just pill inimese karjääri. Või veel: muusiku põhitöö tavaliselt ei toitnud, elatas kõrvaltegevus – raadio, televisioon, restoranid ja kolhoosipeod.
See toitis, aga tekitas moraalseid probleeme: mingil „süldipeol“ esinenud artistile maksti raha peopeale, kust see raha tuli ja kuidas seda aruannetes näidati? See polnud nagu kellegi asi. Tihti sõltus kõik artisti pugemisoskusest. Täna on asi teisiti: artist on ettevõtja, esitab omad tingimused ja arve ning saab makstud. Tasub riigimaksud ja kogu lugu. Ei mingit petmist, pugemist ega valetamist.
Muidugi, elu on varasemast keerukam. Veepeal püsimiseks tuleb palju tööd teha, palju ja rasket tööd.
Tekivad lausa kurioosumid: vanaisal on geniaalne idee, aga selle elluviimiseks on tarvis maailmakontakte. Siin tuleb talle appi algkooli ealine lapselaps ja lahendab internetis vanaisa probleemid. See pole nali, täpselt nii juhtub ning paljud ürgsed tõed – isa kalur, poeg kalur, pojapoeg samuti kalur – on peapeale pööratud.
Pean palju mööda Euroopat reisima, töö ja kontserdid nõuavad. Eelistan autosõitu. Kabiinis siis mina ja kogu aparatuur. Tundide kaupa on võimalik mõelda, plaane teha, iseenesega olla. Autos on mulle selgeks saanud, et inimeseks olemiseks on tarvis olla usin, agar ja töökas. Kogu filosoofia.
Mõnel puhul olen tänase päevaga opositsioonis. Euroopa Liitu astumine tuli kiirustades ja uisapäisa. Jah, Eesti vast võitis majanduses, aga iseolemise tasandil kindlasti kaotas. Palju, mis varem Moskvast peale suruti, tuleb nüüd teisest kontorist. Kui meile ette kirjutatakse banaani kõverus ja hapukurgi pikkus, siis on ikka midagi väga mäda. Ja siin olen tulevikku vaadates murelik.
Nii ütleb Villu, ja katsu sa temale vastu vaielda. Võtan üles ka väga hella teema: teise mehe rahakotti siin eriti ei piiluta ja ega Villu sellest numbrit teegi. Arvab, et tuleb omadega toime. Jah, päris vabakutseline ta pole, tal on oma palgatöö, muud tegemised toovad lisa.
Nimetab heliplaatide müüki, filmimuusikat, mida teeb lausa rahvusvaheliselt, kontserte. See filmimuusika jutt paneb minu kõrvad kikki: miks mitte estdocs’i festivali programmi lülitada mõni saksa dokfilm, kus on Villu Veski muusika?
Heliplaatidest kõneldes saan jälle head infi: anda plaat välja Eestis ja müüa seda 10.000 eksmplari – see on kõva sõna. Kipud mingisse rahvusvahelisse firmasse ja sinu plaati müüakse alla 50.000 eksemplari, siis oled kadunud mees, keda enam kunagi ega kusagil arvesse ei võeta. Nii ei osanud ma kunagi mõelda, olin ikka imponeeritud sellest, kui kusagil kirjutati eesti muusika jõudmisest suurtesse stuudiotesse ning ei osanud arvestada järelmeid: teist plaati ei tule ega saa kunagi tulema. Tegija on arvatud „teise kategooria“ loojaks.
Ja jutust meil puudu ei tule. Räägime ajakirjandusestki: Villu muigab, et Saaremaal on kaks ajalehte – OMA SAAR ja MEIE MAA, kus uudist imetakse vahel lausa näpust välja, noh näiteks nii – liiklusõnnetusi tänavu kaks korda rohkem: mullu üks ja tänavu kaks. Mina jälle vastu, et konkurents on elu alus. Villu naerab: teie siin Torontos tulete välja ühe eestikeelse lehega. Ja tunnistab, et vahel ikka meie lehe interneti väljaannet vaatab. Peab seda unikaalseks nähtuseks ja imestab, miks Eestis ajakirjandus pea kunagi Eesti Elule ei viita. Noogutan, on mõttematerjali. Ja Oskar Luts on „Kevades“ kirjutanud, et mis nad tulevad siia, meie kooli õuele, kaklema.
Tegelikult kell tiksub. Libiseme mõnest teemast kergemalt üle. Villu kinnitab, et valdab Muhu saarel maailmainformatsiooni selles mahus, mis talle vajalik. Tal on sõpru soomes ja saares ning õemees Raivoga on ta pea igal öösel hommikuni juttu ajanud.
Saan vihjest aru ja korjan omad kolid kokku. Veidi kahju on ka, oleks võinud veel vestelda.
Kokkuvõte kohtumisest
Inimesed
TRENDING
