* Hirvo Surva 2014 LaLaLa laululaagris: ,,Laulgem nii, et ma usun teid!”
* Pilk minevikku „Astridi“ reis üle ookeani
* Piinlikud mõrad Balti ühtsuses
* Flight to freedom – Põgenemise jutud. „We had to leave our island home“ II
Laas Leivat
* I resolve... Photo: Riina Kindlam
Hirvo Surva 2014 LaLaLa laululaagris: ,,Laulgem nii, et ma usun teid!”
LaLaLa 2014 laululaager, mis toimus Toronto Eesti Majas 18.-19. jaanuarini ja lõppes tasuta kontserdiga kohalikule kogukonnale, on suure energiavooluga maha peetud. Kahe võtmeisiku Hirvo Surva ja Reet Lindau-Voksepa sütitava juhtimise all oli lauljatel võimalik ennast nii muusikaliselt kui hingeliselt turgutada. Lauljaid registreerus üle kahesaja Torontost, Hamiltonist ja Ameerikast. Kahe muusikainimese eraldi vestlusest koorusid välja laululaagri tähtsus ja laulupeo erilisus. (Intervjuud Hirvo Surva ja Reet Lindau-Voksepaga saab lugeda 24. jaanuari Eesti Elu paberlehest.)
Pilk minevikku „Astridi“ reis üle ookeani
Tänavu möödub 70 aastat suurest põgenemisest, mis pillutas eestlased laiali üle maailma. Üle ookeani Ameerika mandrile tuldi erinevaid teid mööda ja erinevatel aegadel. Üks grupp eestlasi pääses üle ookeani väikese laevaga, millel nimi Astrid. Sellest laevast ning teekonnast üle ookeani on olnud ka varem Eesti Elu veergudel juttu (8. aug 2008 ja 26. sept. 2008). Neist hilisemas kirjeldas merereisi toona 91-aastane Eugen Oder, kes oli ka üks selle reisi organiseerijaist.
Täna on põhjust Astridist taas rääkida. Nimelt saabus toimetusse abipalve Inglismaa eestlaste vahendusel Šotimaalt. Ajakirjanik, kes on seotud Stornoway sadama 150.aastapäeva artikli kirjutamisega, leidis arhiivimaterjalid, kus kirjas mh ka kahe põgenikelaeva Astrid (kapten Herman Vilu) ja Ostervag (kapten Past) peatumisest nimetatud sadamalinnas. Kohalikud elanikud olid varmad põgenikke mitmesuguse proviandiga varustama. Paatide randumine Stornoways oli elanikele suursündmuseks ning sellest kirjutati ja avaldati pilte kohalikus lehes.
Kui Ostervagi kohta pole toimetuses üldse informatsiooni, siis Astridist leidsime lisaks lehes ilmunule ka peatüki Jüri Vendla koostatud raamatus „Unustatud merereisid“ (Kirjastus SE&JS, Tallinn 2010, lk 230-237). Sealt on pärit ka nimekiri tollal Astridiga üle ookeani 31. juulil 1948 Kanadasse Newfoundlandi jõudnud põgenikest: kapten Herman Vilu perega (Elfride, Tiiu, Maire, Lauri); Eugen, Emilie ja Juta Oder; August ja Elli Pirso; Konstantin, Amanda ja Tõnu Küng; Aleksander, Ella ja Aimi Kuura; Arnold, Hilja ja Maaja Saunik; Otto ja Erna Pintmann; Richard ja Laine Paesüld; Harri ja Amanda Vilu; Eduard ja Ksenja Kolk, Mart Mägi, Villu Pint.
Kui keegi lugejatest kuulus ise Astridi või Ostervagi reisijate hulka või oskab nende kohta midagi rääkida, palun võtke ühendust Eesti Elu toimetusega, tel 416-733-4550 või eposti vahendusel: või otse Toomas Ojasooga Inglismaal: Ühtlasi ootame teie (ja teie pere liikmete) mälestusi 70-aasta tagusest põgenemisteekonnast. Teie loal jagame neid oma lugejatega – igal teist on OMA lugu jutustada.
Kes tunneb neid kaht tüdrukukest - Astridi reisijat? Foto ilmus „The Bulletin“’is 1948.a.
Piinlikud mõrad Balti ühtsuses
Elle Puusaag
Pole muljetavaldavamat näidet Eesti, Läti ja Leedu ühtsusest kui Balti kett. Aga see on jäänud juba üsna kaugele minevikku, ligi 25 aasta taha. Balti riikide ühtsuse väljenduseks on kindlasti ka kuulumine kahte tähtsasse ühendusse – NATOsse ja Euroopa Liitu (EL). “Balti riigid on siin head partnerid üksteisele ja kindlad liitlased nendes organisatsioonides,” kinnitas president Toomas Hendrik Ilves 2010. a. Kuidas on aga lood Balti ühtsusega aastal 2014?
Viimasel ajal on Eesti meedias kirgi kütnud rahvusvaheline raudtee projekt Rail Baltic (RB), mis peaks ühendama Poolat, Leedut, Lätit, Eestit ja merealuse raudteetunneli kaudu ka Soomet. RB ca €3-miljardilise projekti lubab EL rahastada oma eelarvest.
RB rajamises lepiti kokku juba 20 a tagasi. Siis lükati idee aastateks kalevi alla, kuid sai uut hoogu 2010. a – pärast seda, kui Islandi Eyjafjallajökulli vulkaanipurske tulemusena tekkinud tuhapilved halvasid õhuliikluse pea kogu Euroopas. (Pikemalt saab lugeda 24. jaanuari Eesti Elu paberlehest)
Flight to freedom – Põgenemise jutud
„We had to leave our island home“ II
Laas Leivat
When our small sailboat reached open water from the bay at Jausa, Hiiumaa in the late September pre-dawn darkness of 1944, it hit the stormy seas of the Baltic. The overloaded boat sat so low in the water that waves were lapping over the gunnels.
The fact that the vessel was taking on water didn’t seem to alarm my father as much as did the uncooperative small motor which kept stopping. I remember my father covered in oil and grease trying to fix the motor in the pitching seas. Rather than hoist a sail in high winds, he was convinced that the motor would quickly take us farther from the shores of Estonia to make it less likely for us to be targets for Russian or German planes.
We were lucky that a schooner of a fellow Hiidlane, captain Paabor came into sight also on a course for Sweden. He took us aboard the refugee-packed steam-sailer. I remember distinctly the careful efforts of Paabor`s crew in getting us, including two small children – myself and my cousin - hauled up and aboard his schooner, the Aado, in rough seas. It was a tricky maneuver with both vessels pitching wildly. Our sailboat wasn’t abandoned but taken in tow.
All eleven of us were placed in the cargo hold, deep in the belly of the schooner. There was hardly any room for us as unexpected passengers. I recall the vomit and sea water sloshing in the bottom of the hold. After a couple of days of seasickness and wetness we reached the Swedish shore at Dalarö.
My mother said that the contrast between Hiiumaa which we had just left and Sweden was overwhelming. Lights shone from houses where people lived a normal existence. Street lighting illuminated streets and absent were the physical scars of war. The Swedish officials and people we met were gracious and kind in welcoming us. They totally lacked information about their neighbouring country directly east of them and were ignorant of the brutality and repression of the first Soviet occupation of Estonia in 1940-1941. However, Swedes were well informed about the fate of Finland, its Winter War for which the Soviet Union was expelled from the League of Nations and the War of Continuation of 1941-1944. (Loe pikemalt Eesti Elu 24. jaanuari paberlehest)
I resolve...
