Ülo Tamre sündis Tallinnas 6. septembril 1922. Ta oli noorkotkas ja õppur-kaitseliitlane. Kuuludes 1941. N. Liidu kutsealuste mobilisatsiooni alla, valis kutsele järgnemise asemel metsavenna elu. Reetmise tõttu langes koos kolme kaaslasega NKVD väeosa kätte vangi. Viibis Haapsalu ja Tallinna Patarei vanglates, süüdistatuna banditismis ja isamaa reetmises. Irkutski NKVD vanglasse suunatud rongist õnnestus põgeneda Sonda ja Kiviõli jaamade vahel 31. juulil 1941.
Läbi rinde põgenedes jõudis Ülo koju Pärnu ja ühines kohe vabatahtlikult formeerimisel oleva eesti üksusega, mis sai tuntuks Idapataljonina. Selle ja Eesti Diviisi ridades tegi ta kaasa Teise maailmasõja rasked lahingud, millest mainimisväärsemad oleksid 1941.-42. a talvelahingud, Volhovi koti hävitamine, Kolpino-Krasnõi Bori (II Laadoga) lahingud, taganemislahingud Novgorodi juurest Pihkvani, tõrjelahingud Krivasoo, Auvere ja Sinimägede ruumis ning Oppelni all. Sai neli korda haavata, kaks korda raskelt, üks neist Sinimägedes. Evakueeriti haavatuna Saksamaale. Alates 1. maist 1945 viibis sõjavangilaagris, kust vabastati 1946. a suvel, kuid suunati samal päeval interneeritute laagrisse, kuhu jäi sama aasta novembri lõpuni. Saadeti Geislingeni DP laagrisse, kuid eestlastest koosnev laagri juhtkond tunnistas endised sõdurid ebasoovitavaiks ning keelas neil laagri piirkonnas liikumise. Pärast haavadest kosumist astus Ülo USA armee juurde formeeritud eesti vahikompaniisse.
Ülot vääristati paljude vaprus- ja teenetemärkidega, nende hulgas I ja II klassi Raudristid, kolm Idaala Rahvaste Vaprusristi, Hõbe-lähivõitlusmärk, Tankihävitamise märk, Hõbe-rünnakmärk, Hõbe-haavatumärk ning 1941/42. a Talvesõja medal.
1948. aastal emigreerus ta Austraaliasse, kus lõpetas Melbourne'i Kuningliku Tehnoloogia Instituudi tööstusinsenerina. Abiellus Melbourne'is tartlannaga. Oli Victoria osariigi Eesti Võitlejate Ühingu esimees. 1967. aastal saabus koos abikaasaga Kanadasse. Töötas Torontos kõrgtehnoloogia kompaniis tööstusinsenerina ja osakonnajuhatajana kuni pensionile minekuni.
Oli mitu aastat Toronto Eesti Võitlejate Ühingu, Balti Veteranide Liit Kanadas, Balti Veteranide Korpus Kanadas, Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse ja Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas esimees. Oli Eesti Kongressi Kanada saadik, EKNi juhatuse liige. Annetatud Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III, II, ja I klassi teeneteristid, EKNi ja Balti Veteranide teenetemärgid, Eesti Ohvitseridekogu Kanadas teenetemärk ja Eesti Reservohvitseride Kogu Hõberist.
Eesti Kongressi I istungjärgu ajal astus Eesti Kaitseliitu ja määrati selle organisatsiooni atašeeks briti rahvaste juures. Oli Eesti Kaitseliidu Toetusfondi esimees kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töötas KL Peastaabis väljaõppe osakonnas ja hiljem peainspektorina, lisaks välislektorina Eesti Riigikaitse Akadeemias ja ohvitseride kursusel. Vääristatud V ja III klassi Kotkaristi, Kaitseliidu 2. ja 3. klassi Valgeristiga, mitmete Kaitsejõudude, Kaitseministeeriumi ja Kaitseliidu teeneteristide, medalite ja tänukirjadega. Määrati omal palvel erru 1997. a. Eesti Reservohvitseride Kogu auliige ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas liige.
Lahkus 05.05.2018 Torontos ja 13.11.2018 paigutatakse kell 14.00 algaval vaimulikul talitusel kol-ltn Ülo Tamre urn Tori kiriku kolumbaariumi.
