Esimene mulje on meeldiv ja imposantne. Maitseka kujundusega album. Kahe plaadi vahele on paigutatud esitatavate luuletuste tekstid, mille ääriseid siin-seal kaunistavad hästivalitud fotod näitlejast-lauljast küll kitarriga, küll pasunaga, küll õllepudelit kummutava sõbraga. Või niisama, mõtisklev pilk suunatud kaugusse. Lühike hästisõnastatud tutvustus Vaino Vahingult, tagakaanel kommentaarid Veljo Tormiselt ja Riho Sibulalt.
Tõnu Tepandi on valinud luule esitamiseks omapärase viisi. See pole lihtsalt etlemine, ka mitte luuletustele loodud helitööde lauluna esitamine. See on etlemine helides, uljas trubaduuritsemine kitarri najal, mis tema näitlejaloomusega näib hästi kokku sobivat. Mehine, kandev ja väljendusrikas hääl, puhas diktsioon ja enam kui piisav annus musikaalsust - see on tema relvastus luulelahingusse minnes. Ometi võtab laulutekstide vaatlemine natuke kõhedaks. Siin on paari imporditud erandiga koos meie uuema aja lüürika paremik: Rummo, Kaplinski, Runnel, Viiding, Kaalep, Kangur, Masing, Alver, Talvik. Väliseestlastest Kangro, Ristikivi, Lepik, Under. Kvaliteetset luulet tahad kuulda kvaliteetses esituses ja sead end kuulama väikse eelhirmuga südames, kardad petta saada. Paratamatult mõtled ka sellele, et kahe plaadi lindistamise vahet on enam kui kakskümmend aastat. Kas, kuidas ja millisel määral on need kaks dekaadi esitajat mõjustanud? Kas need kaks plaati sobivad üldse sama albumi kaante vahele?
Esimest plaati kuulama asudes vallutab Tepandi su Paul-Eerik Rummo "Vedrulauluga" kohe võimsalt. Tema laulmise intensiivsus on haarav ja kaasakiskuv. Sama kehtib Bernard Kangro "Reheahju" (Ajatu mälestus) puhul, kuigi see on oma loomult märksa taltsam. Kuid siis märkad pisut hämmastunult, et Ristikivi sisalik, kelle tee kivile jälje jätab, ei jäta erilist jälge su hinge. Sama kehtib kogu ülejäänud plaadi puhul - kõik on nagu kuidagi tuttav ja varemkuuldud, ainult tekstid on erinevad. Ainsa erandi moodustab rootsi keelest tõlgitud Sonja Akessoni "Kiri kodukandist", mis on sootuks eripalgeline ja kus esineja kasutab teistlaadi võtteid, kohati vaid jutustades ja laulust täiesti loobudes. Teistkordsel läbikuulamisel avastad, et ülejäänud lauludel pole õieti häda midagi, kuid Tepandil on oma meelis-viisikäigud, mida ta kasutab niivõrd sageli, et esitus muutub monotoonseks. Tuleb võtta kvandikaupa, kuulata paar laulu korraga, et püsiks värske. Muidu on kõik Kangrost Runnelini ühtlaseks "tepandeeritud".
Ühe tõlgendusliku pettumuse jõuab teine plaat siiski valmistada, mida ei suuda märkimata jätta. Betti Alveri nägemuslikus luuletuses "Unenägu" on neli salmi. Esimeses kolmes viirastuvad poeedile palmid Sõrve säärel, ruuged pomerantsid ja tuld purskav Väike-Munamägi. Neljas salm on ärkamine masendavasse reaalsusse. Siinkohal peaks laulus olema tugev ja märgatav kontrast eelnenuga. Tepandi laulab aga kõik neli salmi sama meeleoluga läbi ja vähe sellest - kasutab oma lemmikvõtet, korrates esimest salmi. Milleks? Kui teel sammuvad tummad labidamehed on juba ära nähtud, pole enam põhjust uuesti haljale künkale ronida lootes, et unenägu kordub.
Vaatamata märgitud pisivigadele võib rõõmustades tõdeda, et tegu on haruldase ja omapärase albumiga, mis ei tohiks külmaks jätta ühtegi luule- ega laulusõpra. Kel võimalik, hoidku selle tarvis üks riiulinurgake vaba.