Ülo Vooglaid
Haridussüsteemi kõlbelised alused tulenevad kultuurist. Kui me ei julge, ei viitsi, ei söanda, ei oska, ei taha enam hoida eestlust ja eesti kultuuri, siis võib öelda, et lõpp paistab. Siis hävib rahvas ja riik muutub mõttetuks.



Kõlbelisi aluseid peab hoidma päev päeva kõrval. Seksuaalne lodevus, vaimne lodevus, sotsiaalne lodevus, füüsiline lodevus on lodevuse liigid, millel igaühel on oma tagamaa ja tähendus. Laiskus, hoolimatus, ükskõiksus jms viivad igaliiki hälbiva käitumise juurde. Tõene ja ehe asendub perversse ja surrogaatsega peamiselt eputamiseks või kellelegi näitamiseks ja vastandumiseks mingil muul põhjusel. Homo- ja lesbihullus, nii nagu üldse kultuurivaba hüperseksuaalsus, ohjeldamatu lakkumine, mängupõrgute võrgu punumine, litsi- jm majade rajamine, salakauba-
vedu, alkoholi ja muu meeleürdi valmistamine ja levitamine, mis kaasnesid nn iseseisvusega, ei ole midagi sellist, mida Eesti ühiskond peaks hoidma, kaitsma ja õigustama.



Arvan, et kellelgi ei ole õigust lubada endale sellist käitumist, mis vähendaks teiste kodanike õigust elada tervetes kultuuri- ja ühiskonnaseostes. Kord on vabaduse eeldus. Haigus on inimese õnnetus, mitte privileeg. Haigestunud isikud peavad käituma nii, et nad ei ohusta ega kahjusta teisi inimesi. Pidalitõbised suleti omal ajal piirkonda, kus nad said elada teisi inimesi ohustamata.



Sama tuleks teha ühistranspordis rögastavate tiisikusehaigete ning muude isikutega, kes ohustavad teiste tervist, kultuuri, vara, vabadust ja iseseisvust ning kes mürgita-vad ühiskondlikku teadvust. Selles seisnebki riigi roll oma kodanike kaitsel. Kui riigi juhtkond ei pea seda oluliseks, tekib küsimus sellise juhtkonna sobivusest, sest nähtavasti on juhtkond siis ise kuritegelik, seksuaalpervertlik, ebakompetentne, alkoholilembeline, ahne, omakasupüüdlik jne. Kui riik ei suuda meid kaitsta, siis tekib küsimus, milleks üldse selline riik.



Riik peab rahvast kaitsma. Mille ja kelle eest? Kõige selle eest, mis riiki ja rahvast ohustab. Praegu ohustab Eestit ja eestlasi kõige enam moraalne laostumine, millega kaasneb perekondade ja kodude loomisest loobumine ja rahvastiku kidu-
mine. Selle atribuudiks on nn seksuaalse hullumise õhutamine. Selline on tänapäeva propagandasõda. Meie vaenlaste eesmärgiks on hävitada kõigepealt kultuurinormid. Kui see õnnestub, siis hakkab kaduma ka perekond, usaldus, usk, au ja väärikus... Kui see õnnestub, siis võib olla kindel, et taoline rahvas hukkub nagunii juba kahe-kolme põlvkonna jooksul. Milleks enam sõdimisega vaeva näha?



Eestlaste hulgas on päris palju selliseid juhme ja naiivseid isikuid, kes ei oska näha kurja juuri. Jagub ka neid, kes ei saa aru sotsiaalse ega majandusliku regulatsiooni põhjalainetest. Maad müüakse ükskõik kellele. Kui nii edasi läheb, siis varsti ei ole eestlastel oma kodumaal elamiseks enam vajalikku ruumi ega kohta, sest ta on muudetud perverdiks ka igas muus mõttes. Kurjategijate ühisteks joonteks on enda õigustamine, valetamine, oma ohvrite üle irvitamine, teiste kaasakiskumine...



Eesti koolides on seksuaalne kasvatus väga räbalas olukorras. Nn terviseõpetuse ja perekonnaõppe raames toimuv on sageli pelgalt mängulise iseloomuga ja piinlik-kuse piiril peamiselt erialase ettevalmistuse saanud õpetajate puudumise tõttu. Poiste ja tütarlaste arenguerisused on tavaliselt arvestamata. Kontseptuaalset uuendamist vajaks ka kodudes toimuv seksuaalkasvatus.



Perverssust ei maksa nimetada hellitavalt millekski muuks. Hunt on hunt, mitte mingi võsavillem. Lits on lits, pederast on pederast ja varas on varas, mitte lihtsalt üks pikanäpumees...

Jätkem ilased katsed õigustada perverssust, sh ropendamist, mis on ju verbaalne liputamine. Kirjanik ei ole see, kes teab teistest rohkem roppusi, mida raamatuks või näidendiks seada. Kirjanik peaks olema oma rahva tuleviku pärast muretsev harit-lane. Kunstnik ei ole see, kes häbitult kuskil alasti püherdab või kes kõikide ees teeb purki seda, mida normaalse kasvatusega inimesed teevad käimlas.

Ühes olen sügavalt veendunud – selleks, et hoida ühiskonda jätkusuutlikuna, on vaja seista kindlalt ja julgelt vastu kõigele, mis ühiskonda ohustab. Veelgi tähtsam on luua haridussüsteem, milles saaksid poisid kujuneda normaalseteks meesteks ja tütarlapsed normaalseteks naisteks, kes suudaksid ja tahaksid rajada kodu ja pere-konna ning seda ka hoida. Arvan, et perverdid ei saa olla niisugustel ametikohtadel, kus nende käitumisest sõltub kasvava põlvkonna hoiakute ja suhtumiste, väärtus- ja normistruktuuride ning müütide ja tabude süsteemi kujunemine. Vähemalt ei saa ühiskond nõuda koolikohustuse täitmist sellises koolis, kus õpetajad ja kooli direktsioon on kõlvatu käitumisega.

Oleks enesest mõistetav soovida, et meie Eestit ei tuntaks maailmas ennekõike kui kõlvatut käitumist ja moraalset laostumist soosivat maad. Küllap peaksid nii lapse-vanemad kui ka pedagoogid ning omavalitsustegelased terasemalt vaatama, mida kujutavad endast need uued "traditsioonid", mida siia jõuliselt sisse surutakse. Volbriöö, kus ennast võikaks värvinud tüdrukud, luuavars paljaste jalgade vahel, kogu öö purjuspäi ringi kakerdavad, ei ole midagi sellist, mida peaks ka edaspidi raadio ja TV abil rahvale peale suruma. Õllesummer on üleüldisele purjutamisele õhutamise üritus. Kõik lakkumist ja muud hälbivat käitumist õhutavad katsed ei saa olla Eestis aktsepteeritud kui vajalikud.

Minu meelest oleks vaja ühiskonna ja kultuuri kaitseks välja astuda. Kurjategi-jatega peaks hakkama saama politsei ja selle võitluse tulemustest antakse iga nädal mingi ülevaade TV Politseikroonikas. Keegi ei peaks häbenema seda, et ta söandab sõna igas mõttes kaitsta ühiskonna liikmeid, loodust, tervist, emakeelt, kodumaad, inimeste õigust elada väärikalt ja kainelt. Samuti on vaja kaitset nilbuste ja rõveduste eest.

Kelle ülesanne on seda tagada? Kui mingid hälbivad isikud arvavad, et nad võivad endale lubada kõike, mida juhus pähe toob ja rääkida kõike, mida sülg suhu toob, siis nad eksivad. Alati on kuskil olnud piirid, kuskil on piir ka praegu ja kuskil peab olema see ka tulevikus. Kultuur on väärtuste ja normide, müütide ja tabude süsteem, mis korrastab inimeste hoiakud ja suhtumise, mõtlemise ja käitumise. Piiri seadmine ei ole (ei tohiks Eestis olla) kurjategijate ega mistahes hälvikute prerogatiiv.

Seda, et paljudele piirid ei meeldi, teame kõik niigi ja juba ammusest ajast. Rõhutan: "Kord on vabaduse eeldus." Tuleb teada ka seda, et vabadus on loomingu eeldus ning looming on subjekti arengu eeldus. Kui korda ei ole, siis on korralagedus. Korralageduse tingimustes võib ühiskonnas peatuda kõik ja ka hävineda kõik.

Märkmed: