Arne Randsalu (Enno Klaari andmetest)Umbes 65 a tagasi, niipea kui põgenikud olid ükspuha kus maailmanurgas jalad maha saanud, algas paguluses väga vilgas kirjanduslik tegevus, mis tänaseks on vaibunud.
Seesama pagulaskirjandus sai aga uue hingamise Eestis, kus raamatute paremik on uuesti välja antud. Nendele lisaks ilmub ikka veel uusi teoseid ja mälestusi väljaspool Eestit asuvatelt eestlastelt. Teisipäeval, 18. jaanuaril tutvustatakse Tallinnas uut mälestusteraamatut „Võitlus ellujäämise eest“. Raamat on Julia Klaari mälestustest ja see kirjeldab ajavahemikku 1944.a septembrist kuni 1947.a juulini, mil ta neil kolmel aastal võitles põgenikuna elu eest iseenda ja oma viie lapse nimel. Autor on ammu surnud ja ta mälestused polnud esialgu mõeldud trükis avaldamiseks. Kuid tema lapsed, kes veel elus, otsustasid, et mälestustes kirjeldatu, on ajadokument ning osa eesti rahva ajaloost, mis väärib talletamist. Raamatu peatükke illustreerivad fotod ja mõningad säilinud dokumendid. Peatükkide vahele on kirjutanud kommentaare Julia Klaari vanem poeg Enno Klaar, kes siis oli 10-13 aastane. Perekonna käekäik oli enne põgenemist nagu eesti rahval läbilõikes – kõik oli tõusuteel kuni baaside tulekuni, küüditamisest pääsemine ja vene mobilisatsiooni eest varjamine metsas, kodu hävimine 9. märtsi pommirünnakul Tallinnale, isa mobiliseerimine Tartu rindele ning lõpuks ema desperaatne samm, kus ta paneb oma lapsed taganevate sõdurite veoautole just enne, kui punavägi saabub Saaremaale. Rootsi saamise võimaluse puudumisel algab kolmeaastane põgenikutee laagrites Saksamaal ja Tshehhis, sealt edasi mitu aastat vintsutusi Poolas (sest Julia jäi ikkagi Tshehhis Punaarmeele jalgu). Mälestused on teistsugused seni ilmunud memuaaride hulgas. Kõike seda saab lugeda raamatust „Võitlus ellujäämise eest“. Raamat ilmub Tallinnas kirjastuse „Aade“ väljaandel, toimetaja Anne Velliste, kujundaja Rein Seppius.
