85-aastane eesti gaidlus on oma eluea jooksul läbinud kolm erinevat algust ja igale väljakutsele on gaiditüdrukud kindlalt vastanud oma juhtlausega olla „alati valmis“.
Aastat 1920, mil esimese gaidüksusena registreeriti Tallinna gaidmalev, loeme Eesti gaidluse asutamise aastaks, kuigi juba aasta varem tegutsesid mitmel pool gaidsalgad skautüksuste juures.
Noores Eesti Vabariigis leidis rahvusvaheline, tütarlastele sobiva ja huvitava tegevusega gaidliikumine soodsa pinna arenemiseks, eriti linnades ja suuremates keskustes. Gaidlikud põhimõtted, võimalus isetegevuseks ja enesealgatuseks ning sõprussidemete loomiseks kütkestas tütarlapsi. Oli iseendast mõistetev muretseda endale koonduse ruumid ning vajalik majanduslik tagatis. Matkadel ja laagrites õpiti tundma oma kodumaa kauneid paiku ning suurlaagrid koondasid tütarlapsi üle maa ühisesse sõprusringi, tutvustades samaaegselt ka ühiskonnale gaidlikku tegevust ja elustiili.
Ülikooli siirdudes lahkusid mitmed noored gaidlusest. Olles aga kord nakatatud gaidluse võludest, moodustati Tartus akadeemiline gaidrühm, mis oli tõhusaks abiks gaidlike ürituste läbiviimisel.
Eesti gaidlus oli ka rahvusvaheliselt edumeelne, olles ülemaailmse gaidide organisatsiooni üks asutajaliige ning Eesti Gaidide Malevas tegutsesid erimääruste alusel ka mitmed vähemusrahvuste üksused (läti, poola, rootsi, vene). Noore Eesti Vabariigi gaidid osalesid uhkusega oma riigi lipu all ülemaailmsetel konverentsidel ja mitmes välislaagris, viimane neist toimus 1939. a. Ungaris „Rahu kongressi“ nime all.
Koduteel selgus, et sõja puhkemine on vältimatu. Esindusüksus pääses viimasel hetkel üle piiri. Osa varustust jäi sõjasaagiks maha eesti gaididelt. Sõjasaagiks jäi ka inventar, mis oli muretsetud kaunile põhjarannikule kavandatava gaidide kodu tarvis. Selle inventari hulgas oli mh gaidimärgiga kaunistatud nägus kohviserviis. Serviisi üks tass ja alustass leidsid imekombel tee pagulusse ühe auväärse gaidjuhi varanatukesega. Praegu on see aare väliseesti peagaidi hoida, sobiva võimaluseni selle tagasiviimiseks Eestisse.
Kommunistlik võim lõpetas gaidliku tegevuse Eestis a. 1940, vaevalt 20 aastat peale paljutõotavat algust. Gaide oli siis ligi 2000.
Gaidlikud põhimõtted — olla truu Jumalale, oma isamaale ja ligimesele, elasid edasi nii gaidinoorte kui juhtide südameis.
Kui Saksa okupatsiooni ajal kutsuti ellu „Eesti noored“, olid seal juhtideks peamiselt gaid- ja skautjuhid. 1944. a. suvel peetud maatöölaager Toril hoidis ära paljude eesti tütarlaste saatmise maatöölaagreisse Saksamaal. Juhtideks olid eranditult gaidide ja kodutütarde juhid. Varjatult püüti edasi kanda gaidlikke põhimõtteid.
Teistkordne algus sai teoks aastatel 1944/45 põgenikelaagrites Saksamaal, Rootsis ja Taanis, kui pandi alus eesti pagulusgaidlusele. Kommunismi vägivalla eest põgenenud gaidjuhid alustasid tütarlaste organiseerimist gaidsalkadesse, et laagri üksluisuses pakkuda noortele enesealgatuslikku ja lõbusat tegevust. Mälu järgi kirjutati üles katsekavad, leidlikult muretseti vormid. Tänuväärt abi tuli asukohamaa gaidjuhtidelt. Siin kerkis esile gaidliikumise rahvusvaheline sõprus, kuigi oma maa okupeerimisega oli eesti gaidlus kaotanud õiguse kuuluda ülemaailmsesse gaidide organisatsiooni.
Teine algus jätkus ja arenes koos ülemeremaadesse rännanud gaidjuhtidega Kanadas, Ühendriikides, Austraalias ning isegi lühikeseks ajaks Lõuna-Ameerikas. See toimus 1940-ndate aastate lõpul ja 50-ndate algul ning juba 1949. a. detsembris kinnitati eesti gaidluse ülemaailmne keskorganisatsioon, Eesti Gaidid Paguluses, praeguse nimetusega välis-Eesti Gaidide Liit, olles seega eesti pagulas-keskorganisatsioonide seas esimeste hulgas. Rahvusvahelisest gaidlusest arenes tugev rahvuslik eesti gaidlus, millel on suur osatähtsus eesti kultuuri, keele, traditsioonide alalhoidmisel ja edasikandmisel. Kuigi eri riikides tegutsevad malevad on aastate jooksul kujundanud ja kohandanud puht-gaidlikku tegevust vastavalt asukohamaa oludele ja vajadustele, on ühine rahvuslik kasvatusprogramm ühendanud kõiki malevaid.
Tugevat rahvustunnet on süvendanud ja sõprussidemeid tugevdanud paljud gaidide/skautide ühised üritused ja ettevõtmised, nii üksuse, maleva kui riikidevahelises ulatuses.
Tegevust on hõlbustanud eri maades tegutsevad Skaudisõprade Seltsid, millised on noortele soetanud kaunid püsilaagrid. Juba nendes riikides asuvate laagrialade nimedes kajastub eesti gaidluse/skautluse rahvuslik sisu ja ühtekuuluvus — Koitjärve, Kotkajärve, Järvemetsa, Metsakodu.
Nendel laagriväljakutel on kõlanud paljudes üksuste laagrites, suurlaagrites ning 13-s maailmalaagris eesti laul ja eesti keel enam kui 1000 rõõmsa gaidi/skaudi suust. Nendes laagrites on mh tähistatud eesti lipu 100. juubelit, peetud laulupidu, kaasatud noori jaaniõhtu võludesse, toimunud tõelised eesti kosjad ja pulmad vanade traditsioonide kohaselt, mis kõik on andnud noortele ainulaadseid võimalusi isiklikult tutvuda meie vanade traditsioonidega.
Veidi pilkavalt on vahel nimetatud gaidlust/skautlust „kosjakontoriks“. Küll selles ka veidi tõtt leidub. Kes võiks aga vastu olla laagriradadel loodud sõprusele, mille lõpptulemuseks on olnud tugeva eestikeelse ja -meelse kodu rajamine?
Eesti gaidide ja skautide ühised ülemaailmsed suurüritused (maailmalaagrid; õppepäevad; viies riigis, kolmel kontinendil toimunud juhtide konverentsid) on vajanud suuri pingutusi ja eneseohverdamist, kuid rahvustunde arendamise ning sõprusidemete loomise huvides on need saavutanud oma eesmärgi.
(Järgneb)
Kolm algust: Mõeldes eesti gaidluse 85-le aastale
Eestlased Kanadas | 16 Sep 2005 | Hilja KuutmaEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
