Ütle, kallis lugeja, mis meenub sulle kõigepealt, kui kuuled sõna „kevad“? Kas kiiresti äraõitsevad krookused, mis tähistavad kevade algust või nädalate kaupa sirendavad kuldvihmapõõsad (forsüütiad), mis näitavad selle pikkust? Või kui sa ei ole botaaniliselt eriti sensitiivne, siis ütle pigem, missugust kevadet mäletad sa kõige meelsamini? Minule meenub siis riburada pidi kolm erinevat kevadet.
Esimene tähistab tänavu oma 85. juubelit. See on meie vabariigi kevad. Jüripäeval, 23. aprillil 1919 astus kokku Asutav Kogu, 19. mail kinnitas ta EV iseseisvus-deklaratsiooni ja 15. juunil kehtestas ta meie esimese põhiseaduse. Milline töö- ja tulemusrohke kevad! Kui AK saavutuste hulka lugeda ka oktoobrikuuks valminud Maaseadus, mis jagas mõisamaad ära enam kui 50.000-le uustalunikule ja tõi seeläbi Vabadussõjas kindla võidu Eesti rahvaväele, siis tuleb küll tunnistada, et meie esimene parlament oli oma töös erakordselt edukas. Ja ma ei saa salata, et osa uhkusest selle kevade üle kuulub minu isale Jakob Mikiverile, kes osales Asutavas Kogu töös a. 1919 ühe asendusliikmena.
Mõeldes sellele, et u. 65% AK koosseisust olid kas sotsiaaldemokraadid või keskvasakpoolsed tööerakondlased, ei ole ime, et 1919.a. põhiseadus omas vasakpoolset ilmet. Võib koguni öelda, et AK lõi midagi ligilähedast sellele, mida hiljem on hakatud nimetama „inimnäoliseks sotsialismiks“. (See kestis vaid 14 aastat).
Kuid siit viib otsetee teise kevadesse, milleks ma pean nn. „Praha kevadet“. Need olid üürikesed kuud jaanuarist augustini 1968, mil Tshehhoslovakkia uus parteijuht Aleksander Dubchek püüdis kehtivat Moskva-truud kommunistlikku rezhiimi reformeerida suurema sotsiaalse õigluse ja isikuvabaduse — ehk nagu tollal öeldi — „inimnäolisema sotsialismi“ — suunas. „Praha kevad“, tegelikult reformikommunism, jäänuks muidugi kaugele maha Eesti Asutava Kogu „inimnäolisest sotsialismist“, kuid selle tõeline pale on jäänud meile teadmata. Augustis 1968 tungisid Nõukogude väed Tshehhoslovakkiasse, Dubchek tagandati ja „Praha kevad“ tähistab nüüd veel vaid üht täitumata jäänud unistust.
Kolmandaks oma kevadete pingereas pean üht perioodi, mitte otse aasta-aega, ja nimelt nn. kassetigeneratsiooni esileastumist eesti kirjanduses. See toimus 60. aastate keskpaiku ja märkis järsku vabanemist sotsrealismi ahelaist. See oli kevad kirjanduses.
Terve uus sugupõlv eesotsas Mati Undi, Arvo Valtoni, Paul-Eerik Rummo, Hando Runneli, Viivi Luige ja teistega oli järsku hakanud kirjutama, otsekui Nõuk. Liitu polnukski. Nõukogude tõelisuse lakeerimise asemel kirjutati noorusest, igatsustest ja inimlikkusest. Uue laine proloogiks loetakse 19 aastase, just keskkooli lõpetanud Mati Undi esikromaani „Hüvasti, kollane kass“, 1963. Ka eelnenud generatsioonist tõusid nüüd esile seni vähem tunnustatud anded nagu Artur Alliksaar, Ain Kaalep, Ellen Niit ja Jaan Kross; ENSV „teeneliste“ laureaatide Juhan Smuuli, Egon Ranneti, Debora Vaarandi ja teiste täht hakkas aga vähehaaval, kuid kindlalt kahvatuma. See oli kevad, mis enam kunagi ei raugenud ja jõudis suveni Eesti taasiseseisvumisega 1991.
Jah, need on mu kolm meeliskevadet.
Aga järsku märkan nüüd, et olen tänavu kirjutanud kevadest ilma kordagi Lutsu „Kevadet“ mainimata. Loodan, et lugejad andestavad selle apsu.
Kolm kevadet
Arvamus
TRENDING
