Igaveses Linnas 1979
Esimest korda nägin “poola paavsti” ajaloolisel Peetri platsil 13. juunil 1979, mil ta oli just naasnud Poolast. Oli päikesepaisteline pärastlõuna ja üldaudientsi päev. Väljakule oli ehitatud tavaline audientsi-ringtee, mida ümbritsesid puust barjäärid. “Vana kalana” läksin kohale tund aega varem (kell viis), et esireast mitte kaugele jääda.
Tol pärastlõunal pani mind imestama üks ebatavaline vaatepilt: platsi mõlema pronksist hiigelkandelaabri otsa oli roninud noortekobaraid, midagi mitmekorruselise maja moodi. Positsioon oli ilmselt ebamugav, ent kolme tunni jooksul keegi alla ei tulnud. Ilm oli palav, aga kandelaabrite jalal vulises joogivesi. Noortel olid joogitopsid kaasas; need lasti nööri otsas vette ja hiivati üles – et kord leitud kohta mitte käest lasta. Sealt oli muidugi parim vaade kogu audientsile: kaameraid ulatati käest kätte kõige ülemistele.
Mul hakkas kahju, et ei olnud ise kaamerat kaasa võtnud: need kaks noortekobarat olid ju sugestiivne pilt ebatavalisest vaimustusest, mida itaalia noored tundsid “muulasest paavsti” – il papa straniero – vastu. Jah, vaimustus; see oli mu esimene mulje “poola paavstist”, mida kogesin juba tund aega varem, kui teda ennast näha sain.
Aastal 1979 ei olnud veel keegi paavsti püstolimärklauaks võtnud ning Püha Isa sõitis ringi päris tavalises lahtises autos – esiteks piki barjääride üht külge, siis teistpidi tagasi. Tekkis mulje, et ta rääkis kõigiga, võttis vastu kirju ja kingitusi ning kallistas temale ulatatud lapsi. Kogu pilt oli üks suur perekonnapidu, mida raamis Bernini võimas sammastik.
Torontos 1984
14. septembril oli kogu Toronto peapiiskopkonna vaimulike perel – peale minu veel tuhatkond meest – kokkusaamine oma ülemkarjasega. Nüüd aga oli asi võrratult keerulisem kui enne atentaati: kõik pidid olema katedraalis enne kella kahte, poolteist tundi enne paavsti saabumist. Kiriku ees istus ratastoolis üks vanem daam, taskutelekas peos. Küllap jälgis tähtsa külalise igat sammu.
Minu õpilaste hulgas oli tollal kaks poolakat. Katedraalist suundusin koos nendega rahvusrallile ühel Toronto staadionil, kuhu oli saabunud teiste hulgas 40 bussi Chicagost, “suurimast poola linnast”. Seal valitses täielik rahvapeo õhkkond. Paavsti kõne rõhutas eriti “ristisõja” väljakuulutamist inim-õiguste eest seismisel, mis tv-uudistes üllataval kombel enam esile ei tulnud.
Kõrgele külalisele pakuti rikkalikku eeskava: “Parem kui Poolas!” ütles paavst rahvatantsijaile naljatoonis, olgugi et pakutu pidi teda kenakesti väsitama. Tõusiski püsti ja tahtis minekut teha, kuid ei lastud: rahvas alustas ühislaulu, paavst laulis kaasa. Siis ovatsioonid ja ilutulestik võidu müristava kõuega.
Ent öösel sadas kõvasti ning järgmise hommiku paavstimissa toimus ülimärjal platsil – muidu oleks Downsview’ lennuväljale küll oma miljon inimest kokku tulnud. Kuid kui päike Püha Isa kopteri maabudes paistma hakkas, oskasid ka vilu ilma kiuste kohalejõudnud mitu-setusada tuhat inimest oma rõkkamisega minu kõrvad lukku panna. Unustamatult jääb meelde pilt, kuidas tuul tahtis Püha Isa kõrge püramiidikujulise altari otsast justkui lendu tõsta ja ta paistis nagu pilvedes hõljuvat.
Meie, armulaua jagamiseks kohaletoodud vaimulike “tööpäev” kestis kaheksa ja pool tundi, kuid väsimusega koos viisime kaasa tubli annuse vai- mustust. Järgnevatel päevadel tundsin lausa käegakatsutavat “elujõu” ja pealehakkamise tõusu. Nii et üldmuljeks jällegi vaimustus.
Tallinnas 1993
Kolmas kohtumine pole esimese kahega võrreldav: vahepeal oli Joannes Paulus võtnud eesti keele tunde! Kuigi kaugelt tähtsam oli tema toetusel toime tulnud ateismiimpeeriumi lagundamine – Lech Walesa, Gorbatšovi visiit võitjale jne jne. Aga tühja meil neist või Honorius Kolmandast, kes asutas paavstliku protektoraadi nimega Estonia: ikkagi esimene paavst, kes tuli Maarjamaad külastama! Ja rääkis meiega eesti keeles!
Paavsti sõnavõtud olid ju ette paika pandud, tõlked-kokkuvõtted pressile välja jagatud, reporterid küllap juba oma ülevaateid kirjutamas – ja paavst peab veel ühe kõne! Ning millest veel: uuest Euroopast – kus suuremad rahvad ei tohiks enam rõhuda vähemaid, vaid peaksid nende õigusi austama!
Jälg
Eestlane arvab, et mees peab jätma jälje. Selle mehe puhul pole kahtlust, et tema jälgi on täis terve maailm. Kellele meeldivaid, kellele mitte – ennustan, et õige varsti ilmub hulgaliselt hinnanguid Joannes Pauluse tegude ja tegematajätmiste kohta. (Eesti kirjameeste õpetust, et eesnime tuleb kirjutada ahh-tähega, ei teinud ta näiteks kuulmagi, vaid kirjutas surmani Joannes.)
Pole parata: minule meenuvad kõigepealt need veerandsaja aasta tagused noortekobarad. Ka 1994 Manilas peetud noortepäevad, kuhu kogunes neli miljonit osalejat. 1997 kutsus Joannes Paulus noored Pariisi: sinna tuli terve miljon. Kes oleks võinud seda arvata? Aga minule annavad nad tulevikulootust.
Mehine jälg.
Eesti Päevaleht