need surnud, kes temas
olid...
Joh. Ilm. 20:13
Jumal on meile andnud peatamatult kulgeva ajavoolu, mille inimene on jaganud aastateks, et mõõta oma eluiga ja kindlaks määrata neid momente, mis teda puudutavad. Selles lakkamatus voolus annab Jumal inimesele teatud ajalõigu tema eluks, mis on aga väiksem ja tähtsusetum kui tilgake vett ookeanides ja meredes.
Inimene on võimeline oma eluhetkedes esile kutsuma paljutki, mis on kaunis ja vääriline, vastates kõigele sellele, milleks Jumal ta lõi, aga paigutama sinna ka valusaid ohakaid, mille kohta Jumal ütles kord Kainile: „Mis sa oled teinud! Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt Minu poole!“
Neis loendamatuis inimese külvatud ohakaväljades on meile kui eestlastele käesoleval sügisel mälestus ühest valusamast hetkest meie rahva ajaloos, mis puudutas iga eestlase kodu ja perekonda 60 aastat tagasi. Meil pole tarvis seda kirjeldada, sest iga eestlane teab, mida tõi kaasa jumalatu punase massi taasrullumine üle meie kodumaa 1944.a. sügisel. See voolis eestlastele tulevikku kaks eluteerada. Enamikul neist tuli paratamatult alistuda jumalatule toorusele, mis kehastus julmas kommunismis ja mida jagati rahvale kainiliku sihi ja tahtega. Teine võimalus — otsida ähmast tulevikku väljaspool vaenuhaardesse langenud kodumaa piire. Tuhandetele kujunesid lootustandvaks rajaks Läänemere vood, mille ühel kaldal käis veel ohtlik sõda ja valitses vaen, kuid teisel rand, kus oli lootus rahule ja vabadusele. Paljud jõudsidki rahu ja vabaduseni. Paljud, kuid mitte kõik!
Mäletame, et 1944.a. septembri keskel oli Läänemeri tihti rahutu ja tormine, olles nagu dramaatilises harmoonias Maarjamaale idast lähenenud tormiga. Ent inimeste vabadusetung ületas tormava Läänemere maru.
Paadid — suuremad ja väiksemad, mõned isegi ainult purjega masti küljes, olid ülekoormatud lootusesse ja palvesse klammerdunud inimestega, sülelastest kuni vintsutatud meremeesteni. Ööpimeduses astusid nad paati ning andsid end Jumala armu ja Läänemere voogude hoolde. Tormavad lained halastasid enamusele, neile koitis uus hommik. Kuid paljude vaimud kutsus Jumal koju otse merevoogudest. Nende paadid olid sunnitud alla vanduma Läänemeres peituvale jõule. Nende tuhandete arvu pole keegi suutnud täpselt kindlaks teha.
Ent paljude vabaduseotsijate teekonnad lõpetas ka surmakülvav viha vaenlase kainilikes kätes. Paljusid väikeseid paate ja laevu tabasid vaenlase kuulivalangud ja pommid... Kõige alatumaks jääb aga rünnak, kus ebainimlik vaenlane torpedeeris kõikide inimlikkuse ja ka sõjaaja seaduste vastaselt sanitaarlaeva „Moero“, millel hukkusid nii haavatud kui ka sõja-põgenikud. Kõike seda meenutab meile, ja peab meenutama meile, sügis 60 aastat tagasi!
Meid, kes me pääsesime mõlemast tormist, saadab nüüd juba tuhmuv mälestus pingerikkast ohtlikust teekonnast, millega alustasime uut elu.
Oleme tänulikud Jumalale! Oleme Talle tänulikud ka selle eest, ta kodumaal meie õdesid ja vendi ängistanud torm vaibus üle tosina aasta tagasi.
Aga ärgem kunagi unustagem neid, kelle teekond algas koos meiega 60 aastat tagasi, kuid kes kunagi ei näinud enam hommikut ega jõudnud vabale rannale. Me ei tea nende kõigi nimesid. Neid teavad ainult Jumal ja hukkunute lähedased. Nende nimesid ei ole marmortahvlil. Aga nemadki on koos paljude teistega vabadusvõitluse märterlikud ohvrid, niisamuti nagu loendamatud ohvrid Siberi ristideta haudades või need, kes relvaga käes langesid sõduritena hauda. Nad on võrreldavad ristiusu märtritega, kes oma haudadele rajasid Risti Kiriku. Kõigel, millel on ülim väärtus, on paratamatult ka kalleim hind. Nii on Maarjamaa vabaduski rajatud haudadele, olgu need siis maamullas, või Läänemere vetes.
Sangareid, kelle hauad on Läänemere vetes, mälestati Eesti Mereväe lipulaeva „Admiral Pitka“ pardal 3. juulil toimunud mälestusteenistusel. Osalenute mõtted olid suunatud inimestele, kelle teekond vabadusse 60 aastat tagasi lõppes Läänemere lainetes.
Koos Eesti Kaitseväe orkestri ja Toronto Eesti Meeskooriga suunasid ligi 100 kaasmaalast nii kodumaalt kui Läänest oma mõtted hukkunud rahvuskaaslastele. Eesti Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts väljendas oma mälestuskõnes pardalviibinute, aga ka kõigi eestlaste tundeid järgmiste sõnadega: „Pääsenute saatus aga ei saanud osaks mitte kõigile verejanulise punase karu eest kipakatel paatidel või ka ekstra selleks saadetud laevadega pagemisteele asunud eestlastele. 1944. aastal pages Rootsi ligi 33.000 eestlast ja eestirootslast. Paljud neist ei jõudnud kunagi kohale. Looduse ja vaenlase tahte tõttu on Läänemeri tuhandete vabadust-armastavate eestlaste märg haud... Täna pärgi hukkunud kaasmaalaste mälestuseks vetevalda andes ärgem unustagem, et nad elavad edasi meie riiklikus järjepidevuses, et nad elavad edasi meie kui ka järgnevate põlvkondade mälestuses. Ja kui see nii jääb, siis jääb püsima ka Eesti.“
Neile sõnadele järgnes vaimulik teenistus E.E.L.K. peapiiskopilt ja kõikide hukkunute põrmude õnnistamine ning mere pühitsemine nende hauaks Jumalasõnal tuginevas tões, et „meri annab tagasi need surnud, kes temas on...“ .
Eesti Mereväe lipulaev „Admiral Pitka“ kõneles omal viisil kolme kõmiseva kahuripauguga. Tundus, nagu puistanuks need paugud kolm peotäit mulda märtrite hauale. Kolm pärga langetati vaiksele merepinnale hukkunute mälestuseks. Meeskoor laulis kaitseväe orkestri saatega „Puhake paremad pojad“.
Jäägu meile unustamatu mälestus neist, kellega koos alustasime 60 aastat tagasi teekonda pimeduses, aga kes iialgi ei jõudnud sinna, kus nad taas oleksid näinud maist valgust. Jumal õnnistagu seda mälestust!