22. september 1944 on minu elus üks meeldejäävamaid päevi. Selle eelnenud õhtul kohtasin Tallinna tänaval eesti sõdurit, kes elektrijaama juures toimunud kokkupõrkes oli saanud haavata. Linnas oli kuulda laskmisi. Elasin Linda tänaval, selle lähedal võttis rahvas „soomust“ sõjaväe toidumoona vagunist. Sain minagi sealt paar karpi suhkurdatud vilja — küll oli hea nosida. Teadsin, et pean kodus olema, sest järgmisel hommikul pidime laevaga sõitma Saksamaale. Laev aga lahkus öösel ja nii jäime sellest maha.
Kuulsime, et raudteejaamast sõidab rong Haapsallu. Ruttasime sinna ja saime endale kohad kaubavagunis. Kuid puudus nii vedur kui vedurijuht. Siiski saadi rongile mõlemad. Vagunis leidsin õlgedest saksa vintpüssi, kuid mitte padruneid. 12-aastase poisikesena käisin siis perroonil, püss õlal, ja otsisin sellele uut omanikku. Keegi ei olnud huvitatud. Püss jäi maha. Linn oli ärevil. Pika Hermanni tornis lehvis sini-must-valge. Levisid kuuldused, et vene tankid olid ületanud Nõmme kandis raudtee. Umbes 9.30 hakkas rong liikuma.

Esimese peatuse tegime Keilas. Jaamas liikusid relvastatud eestlased, „Pitka mehed“, kes organiseerisid vastupanu. Pitka nimi andis julgust ja usku. Sõitsime edasi. Kuulsin veel, kui õhiti Keila raudtee sild.

Haapsallu sõitsin sõna tõsises mõttes kohvril — sellel istusin, magasin ja sõin. Kui sinna jõudsime, toimus Haapsalu pommitamine — vene lennuk viskas linnale paar pommi. Olles läbi elanud Narva ja Tallinna rängad pommitamised, ei hirmutanud mind rünnak Haapsalule. Kauplesime end puuküttega veoautole, mille eest tasusime vene 10rublaste kuldrahadega. Päev hiljem vallutati Haapsalu.

Virtsus saime öösel viimasele parvele. Seal korraldas üks saksa ohvitser praami laadimist, andes eeliseid eesti sõjaväelastele ja põgenikele. Hiljem selgus, et pääsesime viimasele eraisikuid pealevõtnud praamile. Praamil liitusid meiega neli endist eesti sõdurit, kes lubasid Saaremaalt meile korraldada paadisõidu Rootsi. Tasuks selle eest — nendele eraisikute dokumendid. Kaup oli koos, kuid hommikul maabumisel kadusid mehed koos dokumentidega.

Kuressaares saime teada, et reidil olevad kaks laeva võtavad peale põgenikke. Sinna jõudes selgus, et laeval oli tekkinud tulekahju, kõigil kästi linna tagasi minna ja järgmisel hommikul tagasi tulla. Olime varakult kohal — kell 3 öösel. Alles õhtul saime peale — see oli ka viimane praam. Sadamast lahkusid laevad samal õhtul.

Laevad sõitsid Gotenhafen’i (Danzigi), kuid järgmisel päeval anti Läänemerel laeval häire — vene pommitaja ründas. Minu teada läks üks torpeedo meie konvoi kahe laeva vahelt läbi ja teise sütik ei plahvatanud, kuigi põrkus laevaga kokku. Õhtul saabusime sadamasse. Uskumatu — sadam oli valgustatud! Olin juba harjunud Eesti pimendatud linnadega. Alles peale sõda harjusin taas valgustatud linnadega.

Järgmisel, 30. septembri hommikul randusime kai ääres ja noored sõdurid lossisid laeva. Oldi valmis uueks retkeks. Saime kail paar võileiba ja meid paigutati rongile. Sõit läks Dantziger Hofist üle Berliini-Stetini suunas. Berliini läbides olid rongi aknad pimendatud ning kaetud — väljavaatamine oli rangelt keelatud; linn oli rusudes. Rong peatus Neubrandenburgi piirkonnas, mille lähistel asus ka Ravensbrük’i kontsentratsioonilaager. Meie rongitäis eestlasi viidi ühte väikesesse asulasse.

Laager, kuhu meid viidi, oli piiratud ca 3-4 m kõrguse okastraataiaga. Laagri ala oli omakorda jaotatud kaheks sisemise okastraataiaga. Elamuks olid kivist hooned, milles kolmekordsed narid. Need olid võidunud ja mustad. Ehkki pühitud, jättis kogu hoone määrdunud ja räpase mulje.

Käisin ka „maad uurimas“. Uitasin ringi ja tutvusin ümbrusega. Kui valvur oli seljaga minu poole, lipsasin teises laagri osas asuvasse hoonesse. Pika kitsa koridori ühel küljel oli terve rida ahju uksi — minu arusaama kohaselt leivaküpsetuse ahjud. Avasin uksi ja vaatasin sisse. Ahjud olid tuhka täis. Ühes ahjus nägi inimluid ja kolpa. Just siis tabas mind valvur ning põgenesin. Elamus jäi meelde, kuid ei osanud seda täpsustada ega seletada.

Kuna laager oli ülekoormatud, siis need, kel oli Saksamaal tuttavaid või sugulasi, said edasisõidu ja laagrist lahkumise loa. Minu ristiisa dr. Gutmann elas siis Rehnas (Lübecki lähedal), nii saime meiegi loa laagrist lahkumiseks ning sõiduks tema poole. Anti ka toidukuponge.
Siiani on selgelt silma ees Saksamaa väikeküla pagariäri aken — saiu täis! Kas usud või mitte — saiad! Toit, mida me polnud aastaid Eestis näinud ega söönud. Saime nii saia, võid, juustu, teevorsti kui piima. Oli ütlemata hea toit.
Aastaid hiljem, kui elasin Rootsis, kuulsin kontsentratsioonilaagritest ning seal toimunud tapmistest ja laipade põletamistest ning taipasin, kus ma olin olnud ja mida näinud.

60 aastat tagasi pagesin Eestist — kolmel korral viimase võimalusega — rong Tallinnast, parv Saaremaale ja laev Saksamaale. Tean, kui oleksin jäänud Eestisse, oleks mind küüditatud ja vaevalt oleksin jäänud elavate kirja. Minu isa kol-lt Jaan Lepp arreteeriti 1940.a. juba esimeste seas ning lasti maha Kirovis detsembris 1941. Tema perele ei olnud kohta kommunistlikus riigis. Pääsesin üle noatera — nii küüditamisest 1941. kui põgenemisel 1944. aastal.

Märkmed: