Oma kodumaalt lahkumist 1944. aasta sügisel näen tagasivaates kolmes etapis, millest igaüks oli omaette sümboolne. Esimene oli lahkumine kodust ja vanematest. Olin kevadel Tihemetsa metsatehnikumis lõpetanud metsavahtide eriklassi, kuid selle asemel, et hakata sobivat ametikohta otsima, läksin Omakaitse koosseisus Peipsi äärde rannakaitsesse ja sealt edasi Emajõe äärde Kavastu mõisa alla rindele. Nõukogude väed olid juba ähvardavas läheduses ning kodukülas valitses ärev meeleolu. Rindel, kui seda nii nimetada tohib, oli olukord lootusetu. See oli isegi meile, lahingukogemusteta poisikestele, pikemata selge. Koos lapsepõlve sõbra Evald Oderiga lahkusime sealt, et siirduda lennuväe abiteenistusse, kuhu meid hiljutise mobilisatsioonikutse põhjal oodati. Veel liitus meiega kolm 1926. aastal sündinud poissi, kes olid samuti kutsealused.
Lahkumise eelõhtul tuli täita tõsine, kuid meeldiv rituaal: kahele noorele sõttaminejale köeti saun. Teisi saunalisi polnud. Mäletan, et vihtlesime Evaldiga mehiselt, kuid olime mõlemad vaiksemad kui tavaliselt.
Teisel varahommikul tuli sooritada harjumatu jumalagajätt. Esimest ja viimast korda elus andsin oma emale kätt. Ta pisaraid oli raske ja ebamugav taluda. Lahkumist oma üheksa-aastasest lemmikõest ma ei mäleta. Vist õnnestus seda vältida. Teine õde oli kahene. Tema jaoks polnud sõda veel olemas. Isaga jätsin jumalaga Tartu jaamas. Tema nappidest julgustussõnadest oli meeldiv välja lugeda, et ta kiitis mu mineku heaks ja õigeks. Aastaid hiljem tekkinud kirjavahetus kinnitas seda.
Meie kogunemispunktist Pirita-Kosel saadeti meid väljaõppele Tapale. Koduga oli postiühendus katkenud. Et kodu oli juba nõukogude vägede valduses, seda me siiski veel ei teadnud. Peagi tuli uus lahkumine. Eesti jäeti sakslaste poolt maha ja meid viidi veoautodel Türile, kus jäime ootama Ruhja suunas sõitvat rongi. Kuupäevaliselt oli see vist 20. septembril. Täpselt kell 12 päeval lasti õhku Türi raadiomast. Jälgisime seda sündmust turuplatsilt. Meie patareist kadusid umbes pooled Järvamaa poisid. Meie saksa alljuhtide kiituseks pean ütlema, et nad oskasid neid kadumisi suurepäraselt mitte märgata. Mõisaküla jaamas oli viimane peatus Eesti pinnal ja paar poissi kaalus veel ärahüppamist. Mäletan nende intensiivset vaidlust sõber Evaldiga, kes suutis neid lõpuks veenda oma otsust muutma. Teine lahkumine sai teoks. Rongist maha astusime järgmisel päeval Läti pinnal.
Lätis kohtasime mitmeid teisi eesti põgenikke, nii sõjaväelasi kui tsiviliste. Meeldejäävaimaks pildiks oli piki teed sammuv talupere, kus perenaine ajas enda ees lehmakarja. Nii kiindunud oli eesti talunik oma loomadesse, et ei raatsinud neid maha jätta. Olen sageli mõelnud, kus ja kuidas nende põgenemisteekond küll lõppeda võis.
Meie tee kulges mööda Kuramaad mõned nädalad. Õige lahkumismeeleolu puudus, sest Läti polnud piisavalt võõras. Kuid siis laeti meid ühel päeval Liibavi sadamas laevale suunaga Danzig. „Mimi Horn“ viis Saksamaale suure hulga noori eesti poisse. Sügisene meri oli ebasõbralik ja reelinguääred olid täis merehaigeid. Ühel päeval oli laeval veidi sagimist, mida me millegagi seostada ei osanud. Alles hiljem saime teada, et laeva oli torpedeeritud, kuid õnn oli meiega. Danzigi saabudes tundsime selgelt, et seekordne lahkumine oli lõplik.
Kolm lahkumist
Arvamus
TRENDING
