Eesti Maja on meie endi vaevaga loodud kodu ja kohvik on selle tuiksoon, mida ei tohi läbi lõigata, kui tahad, et elu jätkuks. Maja ja kohvik on teineteisest tugevalt sõltuvad, sest üheta pole teist, või noh — on küll, aga mõlemad jäävad kiratsema. Selliste mõtetega astun kohviku uksest sisse, et enne Mati Palmi kontserti nautida Ülle Veltmanni väljakuulutatud brunchi, millele õpetaja Andres Taul kunagi eestistamistuhinas üritas nimeks anda „homlõun“.
Istun lauda, konstateerin, et külastajaid jätkub, kuid võiks rohkem olla. Lohutan ennast ja mõttes ka lahket kohvikupersonali, et küllap tuleb juurde, ning lähen läikivaid potikaasi kergitama. Veendun, et hõrgutiste valik on suupärane ja lõhnad ahvatlevad. Täidan taldriku ja laua äärde naastes avastan, et need lõhnad polnud petlikud — maitse on veel parem. Heal toidul ja kodusel atmosfääril on meeleolule positiivne mõju. Seiran laudade vahel vilkalt ringi liikuvat perenaist ja üritan püüda ta pilku. Juba ta tulebki teenistusvalmilt, kuid mul polegi suuremat soovi kui et ta võtaks viieks minutiks „aja maha“ ja toetaks end mu kõrvale vabale toolile, sest parim osa hea kohviku menüüst on ikkagi hea kohvikujutt (mitte kohviklatsh).
Teades, et Ülle on juba aastakese ametis olnud, kohanemisraskused üle elanud ja oma kvaliteetse toidu ning sarmika isiksusega nii mõnedki südamed võitnud, olen huvitatud tema senistest muljetest ja tulevikuväljavaadetest. Juhin jutu Eesti Maja ja kohviku vastastikuse sõltuvuse pinnale ning kohe avastame mõlemad, et see sõltuvus on õieti kolmesuunaline — kolmandat elementi esindan ma ise kohvikukülastajana. Tegelikult kõige olulisemat elementi, keda peab meelitama ja peibutama. Kui Eesti Maja juhatus pole küllalt efektiivne, valitakse uus. Kui kohvikupidaja pole sobiv, asendatakse ta teisega. Kuid külastajaid me ei vali ega asenda. Nad kas tulevad või jäävad tulemata, nad on nõudlikud ja pahatihti vastastikusest sõltuvusest ebateadlikud või lihtsalt ei mõtle sellele. Kohe läheb mõte eelpoolmainitud kõhu analoogiale: küll mõtleme, kui suletud kohvikuust näeme.
Oma tegevuse kohta lausub Ülle, et kaks omadust on hädavajalikud: tööd ei tohi karta ja oma paha tuju tuleb koju jätta. Õnneks tunneme teda kui töökat ja suhtlemisaldis inimest, nii et põhilised probleemid on sellega kohe lahendatud. Ülejäänuga on nagu igas teises ettevõttes — hinnad peavad olema küllalt soodsad, et kliente meelitada, ja piisavalt kõrged, et oma tööst ära elada. Lahtioleku ajad on ka omaette probleem. Külastaja ideaal on muidugi, et kui on avatud Eesti Maja, siis on seda ka kohvik, kuid see on kahjuks teostamatu. Lahti püütakse kohvikut hoida nii palju kui vähegi võimalik, selges arusaamises, et on aegu, kus see tähendab „kahjudega kauplemist“, kuid mis pikemas perspektiivis siiski end ära tasub.
Tundub, et Ülle on rahul oma otsusega kohvikupidamine enda hooleks võtta. Kuuleme, et laupäevahommikused soodsahinnalised brunch'id on muutunud populaarseks. Miks ka mitte, kui nii palju lastevanemaid on liikvel ja nii mõnedki on pidanud korraliku kõhutäieta kodunt lahkuma, et õigeaegselt oma maimukesed kohale toimetada. Saku õlu on ka lõpuks pärale jõudnud, mis tohiks humalasõpradele meeltmööda olla. Ega minulgi muud üle jää kui ise meeles pidada ja teistele meelde tuletada, et kohvik vajab meid täpselt samuti kui meie kohvikut. Tulgem kohale ja võtkem Üllest eeskuju — jätkem oma paha tuju koju.