See on Toomas Vint'i 18. raamat, tema üheksas romaan.
Tegevustik rullub lahti 1988. a. Eesti kuumas suves. Juba tegutseb Rahvarinne, juba taastatakse vaba Eesti monumente, lehvivad sini-must-valged lipud.
Peategelaseks on noor naine Viivika, kes on katkestanud ülikooliõpingud Tartus ja tulnud Tallinna ennast leidma. Ta on rase. Boheemlike kalduvustega elukaaslane Andres arvab, et peab Ameerikasse elama asuma ja seal abielluma. Viivikal tuleb tema elust lahkuda.
Ja mängu astub seltsimees Helger Tepner, kõrge ülemus, kes ealt sobiks Viivikale isaks. Pealtnäha on hallipäine Helger soliidne firmajuht, kes suudab elus läbi lüüa. Ta on realist ning taipab, et sotsialistliku paradiisi rajamine on läbi kukkumas ning kasutab oskuslikult oma sidemeid, et uuenevas ühiskonnas sama edukalt jätkata. Juba käib ta taastatud ausammaste avamisel, kaevab Rahvarinde ridades kraavi. Talle meenub, et suvila, mis tema kadunud isalt — ministrilt — tema käsutusse tulnud, on tegelikult riigi omand ning saab (läbi hämarate tehingute) suvila omanikuks. (Muide, Tepneri suvila asub mõningate viidete põhjal arvates Keila-Joal ja on ehitatud Eesti Wabariigi aastatel. Kust võis Vint kirjutades teada, et samas kohas mõne aja pärast lahvatab ühe teise kommunisti — mõtlen Savisaart — suvilaskandaal? On Vint selgeltnägija või on Ladvikus asjad nii etteaimatavad?).
Paar Tepneri arutelu:
"... Inimene on loodud omama ja Lenin võib kogu oma revolutsiooni kassi saba alla pista."
Küsisin naerutaval toonil, kas ta ajapikku ei muutu uhke omanikuna endale siiski naeruväärseks.
„Mitte karvavõrdki. Ma tundsin äkki hingepõhjas, et omand ongi motivatsioon. Elu mõte. Ideaalidest väevõimuga kokku pandud elumõtet on raske pikka aega elusana hoida, aga omand on reaalne väärtus ning mis kord sinu oma, seda hoia peos ja ära sellest lahti lase..““
Ja teisal:
„Loomulikult põlgasid kõik vene värki, aga keegi ei uskunud, et perestroika võiks midagi otsustavalt muuta või kommunistide võimu nõrgendada, ja need uue asja eest väljas olijad meenutasid meile kangesti rabelevaid komsomolitegelasi.“
„Rahvas on loll,“ ütles Helger.
„Rahvas ei ole loll,“ ütlesin mina pahaselt.
„Rahvas on loll, aga seda ei tohi valju häälega välja öelda,“ ütles Helger naerdes...“
Viivikast saab Helgeri „majahoidja“, varsti kahetoalise korteri omanik Lasnamäel. Tõsi, see töökoha järgi eraldatud korter pidanuks tegelikult minema teisele ametnikule, kes oli 10 aastat korterijärjekorras olnud. Viivika saab teisigi kingitusi. Ka abieluettepaneku.
Selle kuuma suve kestel saab Viivika aru, et soliidne ülemus on tegelikult alkohoolik ja seksmaniakk. Viivikani jõuab teadmine, et ta pole Helgeri esimene armuke ning oma seksuaalseid suundumusi ei julge mees kodus oma naise peal rakendada. Selleks vajab ta armukesi.
Tepneri majas on peale abikaasa veel kaks naist — täisealine tütar ja venelannast ema, kes on aastakümneid oma eestlasest abikaasa — ministri — kõrval elanud, eestikeelse poja üles kasvatanud ning ei valda sõnagi eesti keelt. Sealt tahab Tepner, kes õhus uusi tuuli haistab, nüüd ära.
Viivika oleks nagu nõuski, kuid kirjanik jätab asjad siiski lahti:
„Ma tundsin, kuidas kibelesin ütlema: „Tead, ema, ma vist ikka ei lähe mehele," aga ei öelnud seda veel.“
Toomas Vint on läbi oma loomingu analüüsinud naise-mehe suhteid, aga sageli laiemat ühiskondlikku tausta andmata. Sedapuhku on asi laiahaardelisem, romaanis rullub meie ees lahti hüsteeriliselt tõmbleva nõuka-aja lõpp. Võõramalegi lugejale peaks selge olema, millise pärandiga Eesti taasiseseisvumisele tuli. Näib, et tegelik vabanemine on alles silmapiiril.
Romaanis on veel palju lugemis- ja mõtlemisväärset, vindilikku head proosat. Huvitaval kombel ka tagasivaateid tema varasematele romaanidele, see annab aimu, et autor plaanis oma teosed (või osa neist) mingiks ühisnimetajaga tsükliks koondada. Hea mõte.
Selle artikli kirjutamise ajal saabus siiapoole MAALEHE 8. detsembri numbris ilmunud intervjuu Toomas Vindiga, kus olid vaatluse all eelpoolkirjeldatud romaan ja laiemalt kirjandus- ning kirjanikuelu kodumaal.
Oma edevuses ei saa jätta tsiteerimata: „Kui Kanadas elav sõber Aarne Vahtra romaani käsikirja luges, ütles ta: „Kui Sinu peategelane teisest mehest rasedana Tepneriga abiellub, siis on asjalood samamoodi nagu elu tänases Eestis."
Ma ei saanud seosest sedamaid aru ja siis ta seletas ohates, et tänase iseseisva Eesti juhid on ju eostatud NSV Liidu kompartei poolt. Seepeale ma mõtlesin, et eks kaugemalt näeb asju ikka ülevaatlikumalt.“
Nojah.