Juba kolmkümmend kuus korda on täienduskoolide vanema astme noored esinenud veebruarikuu keskel oma vanematele, sõpradele ja külalistele omaloominguõhtul, pühitsedes ühtlasi Eesti Vabariigi sünnipäeva. Möödunud esmaspäev, 19. veebruar ei olnud erandiks. Valdavalt rahvariietes koolinoored kogunesid kristallsaali veel viimaseks häälte lahtilaulmiseks ning tantsukingade jalgaseadmiseks enne publiku ette astumist.
Teadustajad Tuuli Hess ja Aleksander Põldma palusid saalisviibijaid püsti tõusta, et Markus Eichenbaum, Anneli Tamm ja Heli Vanaselja saaksid kooli lipu saali tuua. Lipu tervituseks kõlas “Kaunistagem Eesti kojad… . Avapalvuse ütles II klassi õpilane Kaare Naelapea. Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg andis põgusa ülevaate Eesti ajaloost, nimetades ka, et taasiseseisvunud Eesti arengule on kaasa aidanud või praegugi kaasa aitamas Toronto eesti koolide endisi õpilasi.
Reet Lindau Voksepp ja Charles Kipper on teinud noortega haruldast tööd, mida publik sai nautida eeskava esimeses numbris. Koolikoor esitas koori motoks kujunenud P. Kopvillemi “Eesti, mu isamaa”, R. Eespere “Ärkamise aeg” ja T. Mägi “Palve”. Viimases laulus soleeris hiilgavalt kooli vilistlane Liivi Hess. Publiku tugev aplaus oli tänuks lauljaile ja palveks laulu korrata. “Looja, hoia Maarjamaad” pani kaasa mõtlema ning laulusõnadele vastavalt omagi pihke palveks Eesti eest kokku seadma.
Sõnalist osa alustas III klass, kelle ettekannete aluseks olid eesti vanasõnad. Alar Eljas-Cartani humoorikast loost sai teada, mis pole peas on jalgades. Veronika Viinamäe rääkis sellest, et sõpra tuntakse hädas. Taavo Nisbet jutustas, et igaüks on oma õnne sepp. Tuuli Hess näitas oma isa noorpõlve kogemuse põhjal – kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Talvi Parmingu lugu tuletas meelde, et vana karu ei õpi tantsima, ühtlasi leidus loos vihje, kuidas “Vändra metsa karu” laulu sisse sattus. Muheluskahina tõi saali Aleksander Põldma, kes muuhulgas pani südamele, et kui noores eas lapsi ei muretse, siis pole vanemana lapselapsi, kelle pead silitada ja keda eesti kooli tuua. Täpne ja päevakohane tähelepanek!
Sügisest peale on algkooli vanusest välja kasvanud ja seni eesti koolist erinevatel põhjustel eemal olnud, aga eestlusest huvitatud noortel olnud võimalik omaealistega koos keelt õppida ja sõprussuhteid luua. Tugevaima aplausi pälvisidki esto 101 (keelekümblusklasside) õpilased oma etteastetega. Julgelt ja ladusalt tutvustasid end Lembit Makk ja Raia Fortin. Vanem rühm (Markus Eichenbaum, Nick Forma, Katrin Falby) esitas minitunni, õpetaja rollis Markus Liik.
Kui Kanada peaminister oleks keegi eesti kooli õpilastest, siis poleks siin nii palju kodutuid, kurjategijad saaksid tõsisemad karistused, ülikooli õppemaks oleks taskukohasem ja noortel oleks rohkem õigusi, vähemalt lubasid nii Liis Jakobson ja Mihkel Põldma I klassist.
Kuidas tekkisid Munamägi ja Muhu saar, miks on roosil okkad ning millised lood saab koostada, kui kasutada kõikide sõnade alguses ainult üht kindlat tähte, seda jagasid publikuga Kalle Amolins, Tiina Hiis, Nick Kazakoff, Kristiina Kald ja Linda Veltmann gümnaasiumiklassist.
Muusikapaladega esinesid Talvi Parming flöödil ja Maiki Cyrwus viiulil. Oodatuim ja elevust tekitavaim on alati olnud rahvatantsuesinemine. Nii ka sel korral. Tandem Ellen Valter - Allan Liik oli suutnud noortele nelja tantsu liikumise selgeks teha. Viiendaks võeti veel ette Perekonnavalss, mida kaasa keerutama kutsuti vanemad-vanavanemad ja vaevalt paar tundi varem Eestist kohale jõudnud ETV Laulge kaasa saategrupi liikmed.
Tänusõnad esinejatele ja külalistele tulid koolijuhatajalt Silvi Verderilt. Eesti hümn pani punkti traditsioonilisele ja meeleolukale kooliõhtule, mida tuleval aastal kirjeldades võiks alustada: Juba kolmkümmend seitse…
KOLMKÜMMEND KUUS KORDA
Eestlased Kanadas | 23 Feb 2007 | EWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
