Kölni Eesti Kool tähistas jaanuari keskel 5. sünnipäeva. Kooli algusajast saati on kooliga seotud olnud praegune kooli juhataja Karin Schmauck, Maarika Remmert, Merike Miländer, Mare Rahkema. Toimetusel oli võimalus neile mõned küsimused esitada.
Kölni Eesti Kool tähistas hiljuti 5. sünnipäeva. Kuidas Kölni Eesti Kool alguse sai?
Karin: Kui jäin pärast lapse sündi beebiga koju, küsis minu sõbranna, kas ma oleksin nõus tema kahele lapsele mõnel pärastlõunal eesti keelt õpetama. Idee tundus huvitav: vaheldus emarollile ning hea võimalus üle aastate taas minu Eestis omandatud algklasside õpetaja elukutset praktiseerida. Kuna hulgakesi on lõbusam, küsisin veel kahelt Kölni sõbrannalt, kas ka nende lastel oleks huvi minu poole tulla ning mängu ja laulu kaudu veidi eesti keelt õppida.
Uudne asi levis suusõnaliselt sõbralt sõbrale ja järsku oli huvitatud peresid Reinimaa erinevaist paigust juba 15. Vaja oli suuremaid ruume ja abilisi õpetama. Kuna Hamburgis ja Münchenis olid selleks ajaks eesti koolid olemas, tekkis meil koos sõbrannadega idee luua ka Kölnis eesti kool ja nii see asi veerema hakkas. Esimesel koolipäeval, 13. jaanuaril 2013 oli kohal 25 last.
Palun kirjeldage, mis on muutunud, kui meenutate esimesi koolipäevi.
Merike: Kui alustasime, oli minu rühmas palju pisipõnne, isegi alla aastaseid. Siis oli see rohkem tegelemine. Rõhuasetus oli liikumisel, võimlemisel ja mängul, samuti püüdsin vanematele nõua anda. Tänaseks on need põnnikesed juba 5aastased ja väga asjalikud koolilapsed! Tänagi liigume ja mängime, aga rõhuasetus on eesti keelel. Keeleõpe läbi mängu, käelise tegevuse ja liikumise!
Maarika: Kool on suureks pereks muutunud. Alati on tunne, et tullakse rõõmuga, et jälle kokku saada, et jälle üksteist näha. See kehtib nii laste kui ka lapsevanemate kohta.
Millised on olnud suuremad raskused eesti kooli juhtimisel ja arendamisel?
Karin: Eks meil ole sama mure, mis enamikul sellistel pühapäeval toimuvatel eesti koolidel – oma ruumide puudumine. Meie koolipäev algab õpetajatele tund aega varem, kuna üüritud ruumides tuleb mööbel ümber paigutada nii, et seal saaks õppetundi pidada. Lisaõppevahendid ja materjalid peavad õpetajad iga kord uuesti kooli ja tagasi transportima. Enamik meie õpilasi elab tegelikult väljaspool Kölni, mõni pere peab isegi üle tunni aja sõitma, et kohale jõuda. Kauge vahemaa nii koolist kui ka üksteisest ei lase meil spontaanselt üksteisega kohtuda ega tihemini kooliüritusi organiseerida. Praeguseks pähkliks on kooli vanimate õpilaste motiveerimine. Kaks-kolm neist on meile abiks väiksemate laste õpetamisel, mis annab neile enesekindlust ja teistmoodi keelepraktika.
Millega olete viie tegutsemisaasta jooksul enim rahule jäänud?
Karin: Kuigi kohtume vaid korra kuus kolmeks tunniks, kogen oma tütre kaudu ikka ja jälle, et ka sellisest eesti keele õppest, traditsioonide, kommete ja maa tutvustamisest on kasu. Viimati suvel Eestis Ivo Linna kontserti külastades tuli esitusele laul “Kätte jõudnud suvi”. Tütar jooksis naerulsui minu juurde ja hüüdis ärevalt: “Emme-emme, see on ju eesti kooli laul.” Olime õpilastega seda vaid korra koolivaheaja alguse puhul laulnud ...
Merike: Loomulikult ikka lastega, kellest on saanud tore ühtne pere: ollakse sõbrad, rõõmustatakse jällenägemise üle igal koolipäeval. On ju tore, kui sellised kontaktid ka hiljem jätkuvad. Väga hea meel on ka meie tublide lastevanemate üle, kellel jätkub tahtmist päris kaugelt kohale sõita, tihtipeale kaasa tuua küll küpsetisi ja muud suupärast, üheskoos lastega tantsida ja mängida ... Lisaks veel isade keeleõpe – vahva algatus, jätkugu vaid jaksu!
Maarika: Olen rõõmus, et lapsed ja lapsevanemad rõõmuga kooli tulevad. Lapsevanemad – ka meie muukeelsed isad – tulevad hea meelega, löövad kooli tegemistes kaasa ning on alati nõu ja jõuga abiks.
Mare: Et kool kasvab, et vanemad ikka uusi lapsi kooli toovad. Eelmisest aastat on meil ka “isade klass”. Meeldivad laste esinemised.
Kas oskate välja tuua mõne seiga või lõbusa loo, mis on kooliga, õpilastega, lapsevanematega või ehk ka mõne külalisega seotud?
Karin: Mina olin üllatunud ja rõõmus, kui üks saksa keelt kõnelev isa kord küsis, et kuigi järgmisel koolipäeval on tema naine ja laps Eestis vanavanematel külas, siis kas ta võiks ikkagi eesti kooli tulla, kuna talle seal väga meeldib.
Merike: Alati on väga toredad ja lõbusad meie jõulupeod. Paar aastat tagasi tegime enne pidu koolipäeval paberist lumehelbekesi, lapsed olid ametis ja paar isa neid aitamas. Juhtus aga nii, et laps sai ise hakkama ja isad läksid lumehelveste meisterdamisega nii hoogu, et poeg ütles isale: “Aitab küll, meil on ju terve lumehang juba!” Kord meisterdasime vastlapäevaks nööbivurri ja kuna siin maal seda eriti ei tunta, siis oli jällegi nii laste kui ka vanemate hasart võrdne. Ülejäänud päeva mängisid isad rohkem nende vurridega kui lapsed ise!
Maarika: Isade eestvedamisel tekkis isade eesti keele grupp. Tore oli laste nägusid näha, kui isad jõulupeo etenduse “Naeris” ette kandsid.
Mare: Nad ise otsisid kostüümid, tegid meigi. Oli väga lõbus, lastele meeldis väga ja nad elasid kaasa.
Kuidas sünnipäevapidu läks?
Karin: Enne töö ja pärast lõbu. Alustasime päeva ikka eesti keele tundidega neljas erinevas rühmas, siis laulsime sünnipäevalapsele ja seejärel nautisime kartulisalatit ja küpsisetorti. Päeva lõpus meisterdasid lapsed veel paberist ja kasutatud CD-dest lilli järgmise kuu sünnipäevalapsele – Eesti Vabariigile.
Aitäh vastamast! Eesti Rada ja EÜSL soovivad Kölni Eesti Koolile pikki aastaid ja rohkelt õpilasi!
Karin: Suur aitäh! Sooviksin omalt poolt tänada meeldiva koostöö, toetuste ja abi eest meie kooli lapsevanemaid, Eesti Instituuti ja EÜSLi!
Karin Aanja
Pildiallkiri: Kölni Eesti Kooli õpetajad 14. jaanuaril, kooli 5. sünnipäeval. Vasakult Karin Schmauck, Lea Kauber, Laura Rüttgers, Tuuli Solom, Mare Rahkema, Merike Miländer, Maarika Remmert ja Ave Kauber.
foto autor on Heiko Schmauck
EWR korrespondent Meeli Bagger.
