12. septembril maeti Kaitseväe kalmistule ümber baltisakslasest vabadussõdalase kolonel Arthur von Buxhoevedeni ja tema abikaasa Kira säilmed.
Parun Peter Eugen Arthur von Buxhoeveden sündis Saaremaal Muratsi mõisas 28. märtsil 1882. Ta lõpetas Kuressaare gümnaasiumi ja Tveri ratsaväeohvitseride kooli. Tsaariarmees teenides osales ta I maailmasõjas ja sai kahel korral põrutada. Vahvuse eest lahingutegevuses annetati talle Püha Anna, Stanislavi ja Vladimiri ordenid ning Georgi rist ja ülendati rittmeistriks.
Pärast tsaaririigi kokkuvarisemist naasis Buxhoeveden Saaremaale ja Vabadussõja puhkedes oli ta üks esimestest end Eesti rahvaväkke registreerinud ohvitseridest. Jaanuaris 1919 määrati Arthur Buxhoeveden 2. ratsaväepolku, seejärel viidi üle Ratsapolkude tagavaraeskadroni ülemaks. 1923. aastal nimetati ta vanemkäsundusohvitseriks sõjaministri juures ja 1924 ülendati koloneliks. 1928. aastal läks kolonel Buxhoeveden tervislikel põhjustel erru. Talle oli annetatud I liigi 2. järgu Vabadusrist ja tasuta maad ehk siis ta sai tagasi perekonnale kuulunud Muratsi mõisa, kus ta nüüd põllumajanduslikku tegevust arendama hakkas. Kolonel Buxhoevedenile oli annetatud ka Soome Valge Roosi II klassi komandöriristi, Läti Karutapja III järgu orden ja Poola “Polonia Restituta” ohvitseririst.
1941. aasta talvel lahkus kolonel Buxhoeveden koos abikaasaga järel-ümberasujana Eestist ja asustati paljude teiste baltisakslaste kombel endistele Poola aladele Warthegaus. Põgenenud sealt 1944. aastal Punaarmee eest läände, leidis Arthur Buxhoeveden lõpuks uue kodu Karls-
ruhes. Sõjajärgsel Saksamaal oli ta tegev Eesti sõjapõgenike abistamisel ja organiseerimisel, osaledes aktiivselt nii baltisakslaste kui ka eestlastest pagulaste tegevuses.
Arthur von Buxhoeveden suri Karlsruhes 27. oktoobril 1964 ja tema abikaasa viis aastat hiljem ning nad olid maetud Karlsruhe peakalmistule. Kuna hauaplatsi renditähtaeg oli seal täis saanud, siis otsustati perekonna heakskiidul nende ümbermatmine Eestisse. Kolonel Buxhoevedeni ja tema abikaasa Kira maised jäänused jõudsid Eestimaa pinnale väga tähenduslikult just Vabadussõja alguse 95. aastapäeval – möödunud aasta 28. novembril.
Eestlaste väejuht
12. septembril Kaitseväe kalmistul toimunud ümbermatmise tseremoonial ütles kaitseminister Sven Mikser, et Arthur von Buxhoeveden oli üks nendest baltisakslastest, kes sõdis Vabadussõjas Eesti vabaduse ja iseseisva riigis eest ja rõhutas seda, et ta oli üks vähestest ohvitseridest, kes ei soovinud astuda mitte baltisakslastest formeeritud Balti pataljoni, vaid eelistas teenimist eestlaste väeosades. Vabadussõda polnud ainult eestlaste sõda, see oli ka sakslaste ja venelaste ning meie liitlaste soomlaste, brittide, taanlaste ja teiste võitlus iseseisva ja demokraatliku Eesti riigi eest. Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Eestis Cristian Matthias Schlaga ütles oma kõnes, et 20. sajand oli raskete otsuste langetamise aeg, sealhulgas eriti baltisakslaste jaoks.
Ta rõhutas, et kolonel Buxhoeveden ei lahkunud Eestist 1939. aastal nagu enamik baltisakslasi, vaid alles 1941, kui see oli ellujäämiseks ainus võimalus.
Perekonna esindaja parun Volker von Buxhoeveden tänas institutsioone ja isikuid tänu kellele ümbermatmine teoks sai. Vaimuliku talituse viis läbi Kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere. Tseremoonial osalesid ka president Arnold Rüütel, Kaitseliidu Peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm, Läti suursaadik Juris Bone, Soome ja Poola kaitseatašeed ning mitmed diplomaadid, samuti Buxhoevedenite perekonna esindajad jt.
Peep Pillak
Pildiallkiri: Kolonel Arthur von Buxhoeveden oli maetud Karlsruhe kalmistule, kuid nüüd saab ta puhata Eesti Kaitseväe kalmistul.
