Juubilar on sündinud Tallinnas 6. septembril 1923.a. raudteelase pojana. Alg- ja keskhariduse sai tolleaegses Eesti Vabariigis, kuid nagu paljudel teistel temavanustel noormeestel, tuli elukutselise ettevalmistuse asemel asuda sõjateele. Vene-Saksa sõjalise konflikti puhkemisel liitus Ülo võõrvõimu poolt okupeeritud kodumaal metsavendadega. Langes äraandmise tõttu koos kolme kaaslasega NKVD väeosade kätte vangi. Peeti kinni Haapsalu ja Tallinna vanglais, kust saadeti 31. juulil 1941.a. vangide transpordiga Venemaale. Kiviõli ja Sonda jaamade vahel õnnestus Ülo algatusel vagunitäiel noortel põgeneda ning läbi rinde tagasi jõuda oma kodukohta Pärnusse.
Ühines kohe vabatahtlikuna formeeritava eesti üksusega, mis sai tuntuks Idapataljoni nime all. Selle ja Eesti Diviisi ridades tegi kaasa Teise maailmasõja rasked lahingud, kaasarvatud Wolhovi koti hävitamine, taganemine Novgorodi juurest, tõrjelahingud Narva, Auvere ja Sinimägede ruumis. Sai neli korda haavata, kaks korda raskelt, üks neist Sinimägedes. Evakueeriti haavatuna Saksamaale, kus vabanes 1946.a. sõjavangist, kuid interneeriti ja hoiti kinni interneeritute laagris sama aasta lõpuni. Ülot on vääristatud paljude märkidega sõjaliste teenete eest, nende hulgas I ja II klassi Raudristid.
1948.a. lahkus ta Saksamaalt Austraaliasse, kus jätkas kodumaal poolelijäänud hariduskäiku, lõpetades Kuningliku Melbourne Tehnoloogia Instituudi tööstusinsenerina. Abiellus samas linnas tartlannaga. 1967.a. vahetati elukohta. Abielupaar saabus Kanadasse, Ülo leidis tööd kuni puhkepalgale siirdumiseni ühe kõrgtehnoloogia kompanii juures osakonnajuhatajana, kus oli rakendatud insenerina mitmete tähtsate projektide planeerimisel ja ehitamisel, kaasa arvatud Canada Arm.
Ülo Tamre on jätnud jälje paljude eesti ja balti, eelkõige sõjameeste organisatsioonide töösse, tavaliselt esimehena. Nimetame siin mõningaid: Toronto Eesti Võitlejate Ühing, Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas, Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus, Balti Veteranide Liit, Balti Veteranide Korpus, Eesti Kongressi saadik, EKN’i abiesimees. Eesti Kongressi I istungjärgu ajal astus kodumaal Kaitseliidu liikmeks ja määrati selle organisatsiooni atasheeks Briti rahvaste juurde.
Organiseeris Ülemaailmse Eesti Kaitseliidu Toetusfondi, olles selle esimeheks kuni töö lõpetamiseni. Töötas Kaitsejõudude ja Kaitseliidu peastaapides vastutusrikkail kohtadel, samuti lektorina Riigikaitse Akadeemias ja ohvitseride kursustel. Omab sellest ajajärgust mitmeid vääristusriste, -medaleid ja tunnustuskirju. Määrati omal palvel reservi alates 1. juulist 1997.a., lõpetades teenistuse kolonelleitnandina. On Eesti Reservohvitseride Kogu ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas liige. Kuulub Kaitseliidu Tallinna Malevasse ja Noorte Kotkaste organisatsiooni noortemagistrina.
Ülo Tamre on teeninud hästi Eesti isamaad sõjas ja rahus poisikesepõlvest täismeheni. Kiitus selle eest ja õnne edaspidiseks!
