Kui 1990ndate alguses esimest korda Stockholmis olin, sai vanalinnas jalutades imetletud Karl XII monumenti. Üks sealne eestlane seletas, et Karl viipab Venemaa suunas, nagu tahtes tänapäeva rootslastele öelda: „Mina käisin seal ega soovita teil sinna minna.“ Kas see nüüd nii on, ei tea, aga selge on see, et Rootsi Kuningriigi suhted Venemaaga muutusid suuresti just pärast kaotatud Poltava lahingut.

Suunda näitavad monumendid

Viibides Barcelona sadamas, ei saa mööda vaadata Kolumbuse ausambast, mis paikneb linna sadamapiirkonnas, kohaliku meremuuseumi lähedal. See on uhke turismiatraktsioon, nii kasutasin minagi võimalust tõusta samba vaateplatvormile ja heita pilk linnale.

Aga kogu see sissejuhatus on ajendatud muust.

Kolumbus seisab Barcelonas kõrgel sambal ja viipab samuti käega kaugusesse. Vastates küsimusele, kuhu Kolumbus meie tähelepanu suunab, on koolipoisilik vastus: loomulikult Ameerikasse. Kui aga lugeda ajalooraamatuid, saame teada, et Kolumbus tahtis jõuda Indiasse ja taasavastas Euroopale Ameerika. Seega, kui tahaksime olla ajalooliselt autentsed, peaks Kolumbus viitama India suunas. Aga õpetlik on hoopis muu, mis Kolumbuse müüdiga seotud on. Paljud on mõjutanud meie elu, ükskõik, kas me seda seome kuidagi Kolumbuse reisiga või mitte. Samal ajal on rohkesti õpetlikku, mille üle on hea mõtiskleda just Hispaanias.

Mõeldes Kolumbusest Hispaanias

Turistidele näidatakse Sevilla katedraalis Kolumbuse sarka. Kolumbus kui suur rännumees reisis veel pärast oma surmagi. Hispaaniasse jõudis ta Havannast alles 1898. aastal. Kuid katalaanid ei ole jätnud Cristobal Colonile ehk Kolumbusele kummardust tegemata.

Üks mõte, mis reisimeest Hispaanias tabab, on see, et selles kultuuris on ikka leidunud mehi, kes on julgenud ette võtta reise, mille sihtkoha (taas)avastamine tuli neil enda peale võtta. Haritud inimese tunnus pidi olema uudishimu, mis aitab maha suruda hirmu tundmatu ees. See maadeavastamist toetav kultuur on oma jälje jätnud koloniaalkultuuri tasandil, mis loomulikult pole üheselt positiivne olnud.

Ometi on avastamine mõjutanud kogu kohalikku kultuuri, sest Hispaanias on ikka osatud toetada neidki, kelle ideed tundusid kaasaegsetele liialt ebatavalised. Seal on soositud päris hullude mõtete kandjaidki. Pikas perspektiivis on see end ära tasunud.

Kolumbuse pärand ja Hispaania uuenemismured

Barcelonas ja Sevillas olles tasub seoses Kolumbusega mõelda paljudele tahkudele. Esmajoones meenub rikkus ja oskus rikkusega hakkama saada. Eks meie esivanemad Läänemere ääres avastanud end ka ühel hetkel Euroopa kaubandusest kõrvale jäetuna, sest suured ärid läksid ookeanile ja liikusid Kolumbuse radadele maailmameredel.

Pöörased ideed liiguvad tegelikult väga kiiresti. See tähendab, et olukord regioonis muutub ja need, kes ei ole valmis uuendusteks, võisid jääda endalegi ootamatult ajaloo kõrvaltänavasse. Maadeavastused ja neist saadud rahaline jõukus on hästi nähtav Hispaania kunstimuuseumides.

Londoni ja mõne muu suurlinna juhtivaid kunstimuuseume külastades tekib kuidagi imelik tunne, et imetleme justkui mingit röövlijõugu kunstikogu. Hispaanias, mille muuseumide kogudest väga suure osa moodustab kohalik kunst, paistab vahe olevat selles, et siin on röövimisega teenitud raha investeeritud kohalikelt kunstnikelt hinnaliste tööde tellimiseks.

Kolumbuse maadeavastus, mis tõi vahetu rikkuse just Sevillasse, tekitas nähtuse, mis meil on samuti väga aktuaalne. Kuigi Kolumbuse avastajakuulsuse on ajaloolased ümber lükanud, saab teda lugeda just maailma uute alade taasavastajaks. Aga tema roll oma kaasaegsetele ja nende järglastele seisneb selles, et pärast Kolumbust oli eurooplastele maailm järsku mitmeid kordi avaram kui varem.

Meile Eestiski sai maailm lääne poole järsku väga palju suuremaks. Kui vaatame Hispaania ajaloole, siis avardunud võimalused aktiveerisid tegusaid inimesi. Juhtus see, et need, kel kodus tundus eneseteostuseks kitsas olevat, rändasid eemale, sageli väga kaugele, kust tagasi enam ei tuldudki.

Seetõttu elati Hispaanias üle aeg, kui järsku avastati end nagu tühjal maal. Siia jäid enamikus mungad ja inimesed, kes ei olnud maa arengu seisukohast just kõige parem kontingent.

Istudes Barcelonas Kolumbuse samba all ja mõeldes oma koduseid mõtteid, tekkis imelik tunne: kas tõesti tuleb Eestil 21. sajandil aktiivsete inimeste riigist väljarändamise aeg üle elada? Praegu paistab protsess selles suunas liikuvat.

Kas selle „tühja aja“ järel oskame õppida seda, mida tehti Hispaanias, et edaspidi senisest enam hinnata andekate ja aktiivsete inimeste mõtlemise eripära? Midagi võiks Eesti Hispaania ajaloost ju õppida. Ja see Kolumbuse müsteeriumi asi oleks ehk tõesti õppimist väärt ...

Märkmed: