1. juuli 2020 Jüri Kotšinev
ERSP valimisprogramm aastast 1992 loosungiga "Eesti tuleb tagasi". Foto: erakogu
See oli kõige selgemini ja konkreetsemalt rahva lootusi kujutav plakat – „eestiaegne“ euroopalik elukorraldus ja eetika, rääkimata esteetikast olid justkui käegakatsutavas ulatuses. Vaja oli teha ainult õige valik, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev 1992. aasta riigikogu valimisi meenutades.
https://objektiiv.ee/kolumn-ee...
Oli aasta 1992. Esimesed taasiseseisvunud Eesti Vabariigi vabad riigikogu valimised toimusid suures ootuse meeleolus. Valitavad ja valijad olid tulvil suuri lootusi ning uskusid siiralt, et nüüdsest algab uus elu nii poliitikas kui majanduses, ideoloogias ja siseriiklikus elukorralduses.
Lõpuks ometi oli käes aeg, kus oli lõppenud pool sajandit kestnud punane orjaöö. Inimesed olid väsinud elust pidevas valede rägastikus, kus võõras vaim ja meel ning kohalikule rahvale vastuvõetamatu töökultuur (õigemini igasuguse kultuuri puudumine) istus puugina eestlaste kukil.
Kõige õõvastavam oli see asjaolu, et kohaliku rahva hulgast oli esile kerkinud terve kollaborantide ja konformistide priske kiht. Sinna nomenklatuursesse, punavõimu teostavasse vahekihti kuulunud „poliitiliselt õigesti mõtlevate inimeste“ hulka kuulusid kohalikud tõusikud, proletaarse ja väikekodanliku päritoluga reeturid, kes astusid meeleldi komparteisse ja komsomoli ning teostasid oma isikliku heaolu nimel kõiki neid ilgusi, mida „nõukogude rahvaga“ punasest pealinnast Moskvast juhituna ette võeti.
Parteitöö organisaatorid asutustes ja igat liiki punapropagandistid said oma põhipalgale lisaks ümbrikupalka otse EKP Keskkomiteest. Neile kuulus privileeg saada esmajärjekorras autosid ja suvilaid, kortereid ja majaehituskrunte, defitsiitseid tarbekaupu ja ehitusmaterjale jne, jne, jne.
Tavaeestlane pidi veel eelmise sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel konutama agulite keldrikorterites, kus talvel külm vesi kraanis kinni külmus ja vilets ahjuküte jättis need keldrid, õieti urkad, sellisesse külma, et lapsed tegid koolitükke tekkidesse mähituna ja hambaid plõgistades.
1980. keskpaigas alanud uutmise (perestroika) kursi totaalne krahh ning sellele järgnenud NSVLi lagunemine lõpetas selle okupatsiooniabsurdi ja lõpuks tekkis eestlastel võimalus valida oma esinduskogu – Eesti Vabariigi riigikogu.
Enamus nõukaaegseid kollaborante oli tolleks ajaks koondunud Rahvarindesse. Ärksamad tegelased liitusid valimisliiduga Isamaa ning rahvusliku sõltumatuse aadet hoidvad inimesed olid koondunud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Parteisse (ERSP).
Sellest ajast on mul kõige enam meelde jäänud ERSP valimisplakat, millel oli kujutatud eurooplase välimusega härrasmeest. Plakatil kergitas see härrasmees viisakalt tervituseks kübarat. Tekst plakatil oli: „Eesti tuleb tagasi“.
See oli kõige selgemini ja konkreetsemalt rahva lootusi kujutav plakat – „eestiaegne“ euroopalik elukorraldus ja eetika, rääkimata esteetikast olid justkui käegakatsutavas ulatuses. Vaja oli teha ainult õige valik. Just sellisest „eestiaegsest“ elust unistasid need kodanikud, kellel oli seda elu õnnestunud näha kuni 1939. ja 1940. aastani, ajani mil Eesti Wabariik okupeeriti ja inkorporeeriti stalinistlikusse NSVLiitu.
Enamus selliseid inimesi olid siis gümnaasiumiealised kuid leidus muidugi ka vanemaid. Nad kõik ootasid terve oma punaokupatsioonis veedetud elu Eesti tagasitulekut.
Teine plakat kuulus valmisliidule „Isamaa“. Sellel oli kujutatud tuntud ja lugupeetud haritlane ja õppejõud, kes luud käes ukseesist tänavat pühkis. Sellel plakatil olev tekst teatas lühidalt ja selgelt: „Plats puhtaks“. Selge see, et puhtaks tuli plats teha pool sajandit tänavaid reostavast punasest prahist ja punakõntsast.
Tollased, 1992. aasta valimised võitis ülekaalukalt „Isamaa“. See valimisliit sai kokku 29 kohta riigikogus. ERSP sai 10 kohta ning Rahvarinne 15 kohta. Kõik oli justkui korras. Kollaborandid ei saavutanud enamust ja eilsed punanomenklatuuri tegelased ei saanud moodustada valitsust. Võib julgelt väita, et tookord võitsid rahvuslikud jõud.
Elu kulges edasi ning riigikogu ja uus valitsus alustasid Eesti poliitilise keha ülesehitust. Üsna pea selgus aga tõsiasi, et platsi endistest tegelastest puhtaks ei tehtud ja Eesti ei tulnud tagasi.
Ma ei hakka siin kinnitama ega ümber lükkama ühtegi lõpututest teooriatest ja arutluskäikudest selle kohta, miks see kõik just nii läks. Ma kirjutan siin kodanikuna, kes ootas, et Eesti tuleb tagasi. No ei tulnud ta mitte.
Liiga suur oli endiste kollaborantide hulk uues Eestis ja liig suur nende koostöövõime ja solidaarsus omasugustega vastastikku üksteise toetamisel, et püsima jääda uues poliitilises olukorras. Endised jäid püsima ja suunasid Eesti ühiskonna arengut edasi, nagu poleks vahepeal midagi muutunud. Muutusid vaid nende poolt väljaöeldud loosungid ja leksika. Sündinud demagoogid valdasid poliitilist sõnaosavust meisterlikult.
Mis siis ikka, läks nagu läks, siin ei saa ma midagi muuta aga midagi ma siiski teha saan.
Kõik need endised koolide komsomolikomiteede liikmed, kõik need siseministeeriumi majorite pojad ja ametiühingute esimeeste võsukesed, keda ma tunnen ja kes tunnevad mind, ei saa naeratada nii laialt kui ma neid kohtan.
Vähemalt selliste kohtumiste ajal kaob naeratus nende näolt. Mulle meeldib, kui naeratus punakõntsa näol ei ole vähemalt nende põgusaste juhuslike kohtumiste ajal nii lai.
Kõigile neile konjukturistidele, komsorgidele ja partorgidele kuulub minu sügav põlgus. Meil kõigil on mälu ja me kõik saame välja näidata oma suhtumist eilsetesse punavanakeste järeltulijatesse. Seda võimalust saab igaüks oma südametunnistuse järgi kasutada. Siis saabub hetk kui rahvusbolševikud ei saa olukorrast välja vingerdada anekdoote rääkides või muhedaid nalju visates.
Eesti ei tulnud tagasi, aga vähemalt „Volga“ tagaistmel omal ajal sitsivate punaste aeg on möödas.
