Malle Pärn -
23. märts 2020
Pensionisamba rahad pankades põlevad, aga ametlikult presidendiks nimetatav euroametnik laseb sel rahulikult toimuda, tema läheb hoopis ohvri, oma rahva vastu kohtusse! See, kes peaks olema raskes olukorras rahvaga, kaitseb välismaiseid pankureid oma rahva eest, toonitab Malle Pärn.

https://objektiiv.ee/kolumn-ka...

Kas see ei kõla kummaliselt? Kas meil on tegemist isiku reaalsustaju häirega? Ajal, mil pensionisamba vabaks andmine võiks paljusid päästa puudusest? Ja üldse: kaklusi perekonnas võiks ehk lubada rahuajal, aga mitte sõja ajal? Praegu peaks meil olema kõigil üks ühine vaenlane?

Maailmas on puhkenud pandeemia, eluohtlik viirus levib ka Eestis, meedikud töötavad rasketes tingimustes, neil ei ole piisavalt vajalikke vahendeid viiruse tõkestamiseks, poemüüjad ja paljud muud teenindajad käivad tööl, riskides nakatuda.

Pensionisamba rahad pankades põlevad, aga ametlikult presidendiks nimetatav euroametnik laseb sel rahulikult toimuda, tema läheb hoopis ohvri, oma rahva vastu kohtusse! Pankade jaoks on see ju väga mugav, sest nende võlasumma numbrid kahanevad suure kiirusega.

See, kes peaks olema raskes olukorras rahvaga, kaitseb välismaiseid pankureid oma rahva eest?

Selline käitumine näitab elementaarse empaatiavõime ja taktitunde puudumist. Kujutage ette olukorda, kus inimene võitleb raske haigusega, aga üks kiuslik naaber kaebab ta tühise piiritüli pärast kohtusse?

Valitsus peab võtma vastutuse, kriisiperioodil peaks rahva esindusel olema õigus tülikad segajad kõrvale lükata?

Paljud on tunnistanud, et Kaljulaid ei ole käitunud nagu kogu rahva ja riigi president. Ta liigitab rahva omadeks ja võõrasteks, aina halvustab konservatiisemat osa rahvast, ta on koguni välismaa ajakirjanduses avalikult teatanud, et ta vihkab Eesti demokraatlikku valitsust! Kas on seda iial enne maailma ajaloos juhtunud? Kas president tohib olla riigivastane?

Marti Kuusiku süü, mille president oma demonstratiivse sportliku “telelavastusega” suureks skandaaliks puhus, on siiamaani tõestamata. Sõna on vaba, kuulutab president, aga ta ei tee midagi selleks, et see sõna tõesti KÕIGILE vaba oleks? Ta vihkab ja sõitleb neid, kelle mõtted ja sõnad tema (Brüsseli) omadest erinevad?

Ta keeldus kirikusse minemast, tal ei ole ju isegi kiriku õnnistust, ta ei olegi legitiimne president! Ta on palgaline karjane, kes jätab oma lambad, kui neid oht varitseb.

Kaljulaid on eelmise riigikogu president, õigemini 80 eelmise riigikogu liikme president. See oli ju üsna koomiline pealesunnitud hädavalik.

Praegu on meil uus riigikogu, korraldage uus hääletus, kas te saate sealt taas kaks kolmandikku hääli? Paneme selle kuluka ameti kõrvale, niikauaks, kuni presidenti hakkab valima rahvas.

Presidendiameti maine on meil kukkunud lausa maani maha.

Iga kõne järel ütlevad paljud arukad inimesed, et neil oli piinlik seda kuulata.

Kaljulaid, nagu Ilveski, on teinud sallivusest mingi püha puusliku, mille ette aina ja ikka tuleb rahvast sundida kummardama.

Sallivus ja avatus EI OLE üldse väärtused, need on kirjeldavad terminid! Sallivus ja avatus mingi halva või ohtliku nähtuse suhtes võib lõppeda katastroofiga. Kas me peaksime olema avatud koroonaviirusele?

Miks ta ise ei ole salliv ja avatud konservatiivse maailmavaate ja konservatiivide suhtes? Nagu teisedki sallivuslased, kutsub ka tema oma kõnedes kõiki üles sallima ainult seda, mis TEMALE meeldib ja mitte sallima seda, mis TEMALE EI MEELDI?

President peab olema erapooletu ja õiglane, kõik inimesed peavad tema jaoks tõesti olema võrdsed, nagu ta jutlustab siis, kui ta oma eelistatud gruppidele eesõigusi nõuab. See võrdsus kaob kohe, kui tal tegemist tuleb konservatiividega. Siis võib lausa avalikult kogu maailmale kuulutada, et ta neid vihkab. Ei mingit võrdsust ega sallivust!

Kas ta üldse ei loe kriitikat, mida nii paljud targad inimesed on tema kohta kirjutanud? Või ei lähe see talle korda, sest tema selja taga on Brüssel?

Meil ei ole vaja Brüsseli kuberneri, meil on vaja presidenti, kes meie lõhestatud rahvast vähemalt sooviks ja püüaks ühte liita ja meie omavahelisi tülisid leevendada.

Kui ta ei suuda tegelikult inimesi võrdselt kohelda, kui ta tahab olla lihtsalt üks poliitik teiste poliitikute seas ja taotleda iga hinna eest ainuvõimu OMA põhimõtetele, siis ta peab seda AUSALT tunnistama ja presidendiametist tagasi astuma.

Likvideeriks õige kriisiajal juba kahjulikuks muutunud presidendiameti ja koondaks ära presidendi kantselei? Mõelge, miline kokkuhoid!

Ja tühistame presidendi kohatu kapriisi, pangad kandku pensionisamba numbrid inimeste pangakontodele! Sellega on kiire.

Küsige rahvalt, vean kihla, et 80 protsenti on sellega meelsasti nõus.

Ma palun vabandust, need mõtted on üsna valusad, aga minul on tõsine mure meie rahva ühtsuse, heaolu ja julgeoleku pärast. Ja SÕNA on ju VABA?

Pealegi ei ole siin kirjas ühtegi mõtet, mida ma poleks ka teistelt kuulnud, niisiis ei räägi ma ainult enda eest.

Ja kui ma siin milleski eksin, siis mind on võimalik sõnade (ja tegudega) ümber veenda. Olen alati valmis mõistlikku kriitikat ära kuulama.

Erinevalt liberaalidest, kes kuulavad ainult ennast.

Märkmed: