Roland Tõnisson -
4. november 2019
Meie ellu on trüginud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle irvitav liberaalne ükskõiksus. Ta raputab sissepääsemiseks meie kodude ja koolide uksi, teeseldes mõistvat inimsõbralikkust. Kui rumalusest ja laiskusest on tehtud ühtedele legaalne inimõigus ja teistele nende inimõiguste nautijate ülalpidamise kohustus, ei ole tagasitee enam võimalik, kirjutab Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson.
Kui Eesti Vabariigi sünnist möödus 30 aastat, oli kalendrites ette löönud aastanumber 1948. Viimase kümnendi sisse olid jäänud riigi hukkumine, ühiskondliku aktiivi likvideerimine, ohvitserkonna mõrvamine, suur küüditamine Siberisse, sundmobilisatsioonid Nõukogude ja Saksa armeedesse, metsavendluse teke ja vastupanu, ühismajandite asutamine ja inimeste suude kinnitoppimine. Sellele eelnes Pätsi vaikiv ajastu.
Kas oleks Riigikogu normaalne toimimine võinud muuta 1939.–1940.aastate stsenaariumi? Selle üle jäämegi juurdlema. Mina ristiinimesena aga olen enam kindel selles, et prohvet Karl Reitsi poolt vahendatud Aegade Kuninga, Looja, stsenaariumi oleks võinud ellu viia, kui riigi juhtidel jätkunuks mõistust, südant ja hinge. Reits vahendas Looja nõuet kuulutada välja patukahetsusnädal, mis viiks rahvalt ja riigilt ära kurjuse plaanitu. Päts ja Laidoner, nagu teame, naersid Reitsi välja. Laidoner laskis politseinikel talle ka kumminuia maitsta anda.
Meiegi võime naerda Reitsi üle, ent üks korralik „ekreiit“ ei sulge enda eest ju võimalust, et Looja arm on sama ka täna nagu Niinive päevil, mil prohvet Joona ühe suure linna hävingult päästis.
Kui Gruusia ja Abhaasia olid NSVL lagunemise ajal sattunud sõjalisse konflikti, tuli paljudel noortel meestel osaleda lahingutegevuses. Toona elas oma viimaseid aastaid munkpreester Gabrieli, kellel oli palju armuande ja kes on nüüdseks pühakuks kuulutatud. Sõja ajal oli ta tulnud külla ühele perekonnale. Seal nägi ta noormeest, kellele otsa vaadates preester pidi ütlema hoiatavalt: „Mu laps, sind ootab õnnetus. Tule minu juurde, ma õnnistan sind ja viin selle häda kõrvale.“ Noormees sai õnnistuse. Mõne aja pärast riivas teda lahingus kergelt kuul, ent sõjast tuli ta tagasi vigastamatuna.
Ühele teisele noorele mehele ütles isa Gabrieli: „Ma ei näe su hinge. Mine kohe teenistusele ja armulauale, et Jumala arm sind päästaks.“ Noormees täitis preester Gabrieli käsu ja olles saanud õnnistuse temalt, läks koju. Õhtul kutsusid sõbrad ta pidutsema, ent noormees keeldus, viidates sellele, et on hommikul osalenud armulaual. Tema asemel kutsuti keegi teine, kes sel õhtul avariis hukkus.
Meie elu on meie mõtete, sõnade ja tegude tagajärg. See kehtib ka rahvaste jaoks. Nii, nagu erinevad üksteisest inimesed igaüks oma isiklike, individuaalsete väljakutsetega, nii on lugu ka rahvastega. Põdrakasvatajad eskimod ei saa täielikult aru beduiinide muredest, kuigi mõlemad on rändkarjakasvatajad.
Maises heaolus mõnulemise läbi ise ennast põlgama hakanud rootslased ei mõista genotsiidi üleelanud armeenlaste patriotismi. Tuimad eestlased, kelle põlemaajamiseks peab tegema väga palju sigadusi, ei saa aru käratsevatest ida- ja lõunamaalasest, kes teevad palju lärmi iga pisiasja puhul, ent jõuavad emotsioonide ja paljusõnalisuse juurest harva tegudeni.
Erinevused ei tähenda seda, et keegi oleks teisest halvem või parem, see on lihtsalt erinevus ja just sellistena täiendame teineteist, moodustades terviku. On kuritegu hakata erinevusi vägivaldselt siluma ja tasandama. Veel kord meenub filosoof Berdjajev, kelle sõnul ei ole võrdsustamine kunagi kellegi tõstmine üles, vaid edukate, töökate ja julgete tööde-tulemuste allalaskmine madalamale tasemele tööviljade jagamisega neile, kes ei ole ühel või teisel põhjusel nii palju vaeva näinud. Seega on võrdsuse pealesurumisel tegemist diktatuuriga, mida valvab jõuvahenditega, olgu või „pehmetega,“ kildkond, kel sellist massi on hea juhtida.
Inimene, perekond, kogukond ja rahvas võtavad võimalusest olla laisad ja rumalad kõik, mis võtta on. Kui rumalusest ja laiskusest on tehtud ühtedele legaalne inimõigus ja teistele nende inimõiguste nautijate ülalpidamise kohustus, ei ole tagasitee enam võimalik.
Nii olemegi praegu, kolmekümnendal taasiseseisvumise aastal olukorras, mil peame tõdema: sellise sise- ja välispoliitikaga, mida on kolmkümmend aastat viljeldud, ei ole meil välisvaenlasi vaja. Me liigume inimõiguste kaitsmise nime kandva liberalismi, ehk inimtahet ja edasipürgimist halvava ükskõiksuse ja väärtusteta suhtelisuse diktatuuri poole. Õnneks on ükskõiksuslaste poolt tee tagasi inimeseks olemise ja inimeseks pürgimise poole ainult mineeritud, mitte veel õhku lastud.
Minu vanaema oli enne sõda õppinud Pärnu Linna Tütarlaste Gümnaasiumis ja kodumajanduses oli tema tõeline ekspert. Ta ei võinud end pidada just kõrgelt harituks, ent tema saksa keel oli nii hea, et ta võis ükskord läbi sõimata Saksa sõdurid, kes tulid tema koduhoovist ehitusmaterjali ära viima. Oli juhtunud eksitus – sakslastel oli kodust kaasa võetud arusaam, et kui ehitusmaterjal vedeleb kusagil just nii, nagu see minu vanaema koduhoovis vedeles, siis oli see üle ja kaasavõtmiseks. Sakslased vabandasid ning maksid kenasti laudade eest. Vanaema kodumajandusharidus oli seega igati rahvusvahelisel tasemel.
Minu vanaema isa oli käinud õndsa keisri ajal neli talve külakoolis, ent seal omandatud vene keel oli sellisel tasemel, et kui 1941. aasta sõjasuvel jäi üks nõukogude üksus paljudeks nädalateks küla maadele laagrisse, luges vaarisa (mine tea, kas priitahtlikult või sunniviisiliselt) vene sõduritele ette nende kodust saadetud kirju ja kirjutas ka vastused, sest roodu (ehk kompanii) ainsal lugeda-kirjutada mõistval võitlejal sai kirjatargaks olemise jaks otsa. Vaarisa külakool oli seega igati tasemel.
Kui vaarisa selles külakoolis käis, oli neil seal klassis üks paras jahupea, kellele kirjatarkus ei tahtnud kuidagi külge hakata. Ei olnud ime, et keeruline ajaloolis-geograafiline mõiste „Mesopotaamia“ sai tema silmade ja suu läbi täiesti uueks nähtuseks „Mes so potis on!?“ Väga tagurlik koolmeister ei suhtunud sellesse kui ühesse võimalikku õigesse vastusevarianti, vaid lajatas konkreetselt kaardikepiga lauale ja selle loo kangelane sai endale häbiväärselt sirge ja konkreetse „mitterahuldava“ tunnistusele. Kevadeks aga olevat ta juba teadnud, kus see ebaõiglaselt raske nimega koht asus ja mis tähtsus sel oli. Vaarisa külakool, tõdegem veel kord, oli tasemel, sest koolmeister oli nõudlik ja konkreetne.
Teel ükskõiksuse diktatuurile tuleb sellised koolmeistrid ja koolid, kogu senine elukord, hävitada. Inimene, kodanik ei tohi olla teadmiste kandja, vaid ta peab teadma, millised hoiakud on ideoloogiliselt õiged ja kustkohast leida õigeid vastuseid. Õiged küsimusedki on võrdõiguslikkuse diktatuuri poolt ette antud. Kui teoloogiadoktor Martin Luther võis peast Pühakirja ja kirikuisasid tsiteerida, siis nüüd peab teoloogiadoktor eelkõige teadma, et feministlik jumalasõnakäsitlus on ideoloogiliselt õigel teel.
Üldharidusele tehtavate möönduste kahju, mida hakkame kogema üsna pea, on mõõtmatult suur. Selle tulemusena ei vaja me välisvaenlast. Potentsiaalsel Eesti hõivajal ei ole vaja end kaugeltki nii higiseks ajada kui 1940.-l aastal Eesti Vabariiki likvideerides, sest selgrootuid, jahupäiseid tegelasi, kelle huvi maailma ja teadmiste järgi ei ulatu kaugemale kui sellest „mes su potis on,“ ei ole vaja ei taga ajada ega tappa.
Mida oleme osanud oma vabadusega peale hakata? Hävitame ennast ise füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt, sest Loojale lootmata oleme valinud laia, hävingule meelitava tee.
Ilma välisvaenlasteta valame endale ise ajudesse odavat, labast meelelahutust ja oleme rahul selle tsirkusega, mida nimetame kultuurieluks. Aastasadadega järgi proovitud tõde, et püüeldes täiuslikuma ja ilusama poole peavad inimese eesmärgid olema alati kõrgemad tema võimetest, on muutunud vaevase kolmekümne aastaga paariaks. Meie õuele on tulnud ilu, harmoonia ja edasipüüdlikkuse üle irvitav liberaalne ükskõiksus. Ta raputab sissepääsemiseks meie kodude, koolide uksi, teeseldes mõistvat inimsõbralikkust.
Aga sa, hea lugeja, ju tead, et tegelikkuses on ta lammutaja, lõhkuja ja lagastaja. Kaitse oma kodu, oma kindlust.
Päisepilt: meeleavaldus “Jah vabadusele, ei valedele!” Tallinnas. Foto: Scanpix
