5. oktoober 2016
Kontserdist Sõbralik Eesti osavõtjaid, 6. september 2015. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix lt/Foto: LIIS TREIMANN/POSTIMEES
http://objektiiv.ee/kolumn-mat...
Vanamoodne rahvusriik on täielikult out, see kuulub 19. sajandisse. 21. sajandi Eesti peab olema maailmale, s.t erinevatele kultuuridele ja rassidele avatud. See näib olevat meie poliitilise ladviku ja paljude haritlaste kreedo. Viimasel ajal öeldakse see mõte välja üha praalivamalt, kirjutab Veiko Vihuri.
Vanamoodne rahvusriik on täielikult out, see kuulub 19. sajandisse. 21. sajandi Eesti peab olema maailmale, s.t erinevatele kultuuridele ja rassidele avatud. Rahvast ei seo enam ühine usk, rahvuslik kuuluvus ja sama keel, vaid pigem räägitakse igale indiviidile eneseteostuse ja enesemääratluse õiguse tagamisest, tulgu see või terviku arvelt. Rahvusriik, nagu me seda seni tundnud oleme, peab kaduma. See näib olevat meie poliitilise ladviku ja paljude haritlaste kreedo. Viimasel ajal öeldakse see mõte välja üha praalivamalt.
Näiteks Tartu ülikooli õppejõud ja ettevõtja Margus Niitsoo avaldas hiljuti arvamust, et mida kiiremini eesti teaduskeel ära sureb, seda parem. “Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve,” rääkis Niitsoo intervjuus ERR Novaatorile. Mõistagi ei peetud Rahvusringhäälingus seda avaldust mingiks äärmusluseks, vaid igati progressiivseks ja eeskujulikuks ühiskondlikuks ideeks.
No ja sotside liider ja vabariigi valitsuse liige Jevgeni Ossinovski andis tänavu kevadel maailmale teada, et “etniline rahvusriik ei ole utoopia, vaid ohtlik ja ebainimlik düstoopia.” Kes oleks võinud veel 15–20 aastat tagasi uskuda, et midagi taolist saab kuulda Eesti Vabariigi ministri suust ning seda peetakse täiesti normaalseks poliitiliseks seisukohaks? Vahemärkuse korras: kas on olemas ka mõni mitte-etniline rahvusriik?
Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht Krister Paris käras aga Facebookis: “Minu meelest üldjoontes igati mõistlik jutt, et rahvusriik on igand ja kuulub lammutamisele!” Seda räägib endine Rahvusringhäälingu korrespondent ja ühe suure päevalehe arvamustoimetaja!
Rahvusriigi kontseptsiooni teada-tuntud lammutaja on ka vasakäärmuslasest kolumnist Ahto Lobjakas, kelle ohtratest ja ilmselt heldelt makstud artiklitest peavoolumeedias olgu siinkohal osundatud üht 2013. aastast pärinevat kirjutist:
“Kokkukuuluvust ei määra üha enam mitte veri (mis on nagunii müüt, nagu teab igaüks, kes veidigi Eestigi ajalugu tunneb), vaid inimese enesemääratlus. Sellest rongist ei ole mõtet maha jääda. Rahvus ei saa olla suveräänne, vähemalt mitte Euroopas. Ei ole midagi, mis ütleks, et rahvusriik peaks olema demokraatlik ja vaba. Vaba ja demokraatliku riigi võim kuulub rahvale, ütleb ettenägelikult põhiseadus. Rahvas moodustab end ise, läbi aja.”
Narratiiv, mida meile esitatakse, on ühemõtteliselt selge: Eesti muutumine ja maailmale “avanemine”, nagu ka suveräänsuse “jagamine”, on ajalooline paratamatus; see on pöördumatu protsess, mida mõistavad kõik progressiivsed ja arukad inimesed.
Ja üllatus-üllatus, väga hästi passib ülal osundatud säravate seltsimeeste ritta ka meie värske president Kersti Kaljulaid, kes on Brüsseli pagulaspoliitikale avalikult toetust avaldanud. Tema manitsev artikkel ilmus Postimehes mullu septembris, varsti pärast Vao vastuvõtukeskuse salapärast seinapõlengut, mil ühiskondlik õhustik oli pingest laetud. Konteksti huvides olgu osundatud tervet lõiku:
“Meie geopoliitiline asukoht ei võimalda meil rahulikult istuda ja arutada, milline rahvusena kestmise viis meile enam meeldib. Meil ei jää üle muud kui lihtsalt edasi kesta, nii nagu see on praeguses maailmas kohane, olgu või mitmevärvilisena. Oht keele ja kultuuri säilimisele ei tule mõnest(kümnest) tuhandest seda keelt aktsendiga rääkivast inimesest. Tuleb ikka idapiiri tagant. Või oleme valmis uskuma, et piirid ja suletus ongi see, mida me vajame? Võib-olla puhta rahvuspargina on lihtsam säilida Vene impeeriumi äärealadel vireldes, säilib keel, traditsioonilised maaharimise viisid lähevad au sisse, naturaalmajanduse osakaal kasvab, lääne kultuuri pealetung peatatakse? Venemaal ei ole ka demograafiaga enam nii hästi, et püüda eestlasi sel maalapil kiiresti vähemusse jätta. Aga enamik eestlasi vist siiski eelistaks olla eurooplased.”
Viitsimise korral leiaks toodud tsitaatidele ohtrasti lisa. Kuid narratiiv, mida meile esitatakse, on ühemõtteliselt selge: Eesti muutumine ja maailmale “avanemine”, nagu ka suveräänsuse “jagamine”, on ajalooline paratamatus; see on pöördumatu protsess, mida mõistavad kõik progressiivsed ja arukad inimesed. Enesesse “sulgumine”, jonnakalt oma rahvusriigi asja ajamine ei ole enam kõneväärne valik, sest Putin (nimetagem siinkohal vanakurja nimepidi) seda vaid ootabki.
Ja nii pole midagi imestada, et võime ajalehest lugeda täiesti tõsiselt mõeldud mõtet, et Rail Balticu nimeline gigantomaania on Eestile vajalik juba sellepärast, et see ei meeldi Venemaale.
