Roland Tõnisson -
3. oktoober 2016

http://objektiiv.ee/kolumn-olg...

Fotomeenutus aastast 2004: vandaalid lõhkusid Tartu rooma-katoliku kiriku müüril oleva Neitsi Maarja kujutise. Foto: Ove Maidla, Postimees/Scanpix

Tegemist on eesti rahva muuseumiga ning meeldib see härra Tarandile või ei, selle rahva hulgas on üsna palju kodanikke, kelle suhtumine ellu ja inimhinge erineb tema isiklikest seisukohtadest, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson Eesti Rahva Muuseumi skandaalse eksponaadi õigustamise katsete kohta.

Selle loo ilmumise ajaks on ERM-i kohta ilmselt kõik öeldud. Delfi küsitluse järgi pooldab 67% vastanutest Maarja interaktiivse kujutise mahavõtmist muuseumi eksponaatide seast. Mitmed poliitikud ja ühiskonnategelased on öelnud oma kriitilise hinnangu läbimõtlematu Maarja-eksponaadi suhtes. Direktor Tõnis Lukas, erinevalt muuseumi esindusfiguurist Kaarel Tarandist, on avaldanud valmisolekut eksponaadi muutmiseks. Ilmselt võetakse reformatsiooni võidukäiku kujutava ebaõnnestunud eksponaadi suhtes midagi ette ning Jumalaema kujutise purustamisega ei saa loodetavasti end tulevikus lõbustada.

Jeesus palus ristil rippudes oma tapjate eest: “Andesta neile, Isa, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Tsentuurio ehk sadakonnaülem Longinius, kes Messia külje oma odaga läbistas, olevat tulnud usule ja surnud hiljem märtrina. Erinevalt Longiniusest või ka sõjamees Rotitapjast, kes Bulgakovi sule läbi Kolgatale sattus, ja ka naiivsest vanatädist, kes opositsionääri Jan Husi tuleriidale hagu juurde lisas, on ERM-i juhtkond olnud vägagi teadlik sellest, mida nad teevad. “Kas usku ei tohi siis pilgata?” küsib Kaarel Tarand, näidates üles teadlikkust oma tegevuse osas ja nägemata selles probleemi.

Inimlikke omadusi seadusega muidugi kasvatada ei ole võimalik, ent antud ametikoht (ERM-i avalike suhete juht – toim) siiski eeldaks oskust jätta esile toomata oma antipaatiaid. Tegemist on eesti rahva muuseumiga ning meeldib see härra Tarandile või ei, selle rahva hulgas on üsna palju kodanikke, kelle suhtumine ellu ja inimhinge erineb tema isiklikest seisukohtadest. Kaarel Tarand on tuntud oma kristlusevastasusega ja selleks on tal demokraatliku ühiskonna liikmena täielik õigus. Temal ja ta mõttekaaslastel on ka riigimeedia igakülgne toetus. Nad ei pea kartma repressioone või süüdistust mõne usurühma vastu suunatud tegevuse pärast. Kristlaste alandamine ei ole pealegi tänapäeva Eestis või läänemaailmas üldse ei väär- ega kuritegu. Seepärast ei tundugi mulle ebatavalisena olukord, kui leitakse võimalus läheneda suure osa rahva jaoks olulisele Jumalaemale äärmiselt ebasündsalt ja samas kutsutakse ühe Eesti kiriku kõrgeim juht sedasama asutust pühitsema. On see teadlikult nii sätitud, et usklike üle irvitada? Tundub küll.

Ometigi on Eesti erinevad kirikud andnud oma panuse selle eesti rahvast ühendava ettevõtmise kordaminekuks. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku juht metropoliit Stefanus on annetanud ERM-ile 1918. aastal mõrvatud piiskopmärter Platoni ametirüü ja kaelaraha ehk ametimärgi panagia. EAÕK annetas need väärtuslikud esemed muuseumile hea tahte märgina säilitamaks mälestust inimesest, kes tegi palju ära näiteks Peterburis elanud eestlaste kogukonna jaoks.

Kas ei võiks siis ERM-i külalistel olla ka võimalus täägiga mõrvata piiskop Platonit, kes järgmise huvilise rõõmuks jälle jalule tõstetakse?

Mõningates Jaapani ettevõtetes on leitud lahendus tööliste stressi leevendamiseks – puhketubadesse on paigutatud ülemuste kummikujud, mida frustreerunud töövõtjad võivad klobida, nii palju kui süda kutsub. Ehk on ERM-i kõnealune eksponaat mõeldud kristofoobide meelerahu tagasitoomiseks? Kõik see reformatsiooni juubel ja kirikupühad ja Kristus ise on nende jaoks, mõistagi, väga stressav.

Paljude televaatajate rõõmuks – või ka meelehärmiks – on hakatud taas näitama kunagist sketšisarja “Wremja”, kus figureerivad rullnokad Aiku ja Pets. Erinevalt Eesti esimesest kosmonaudist Zorrost, kes suudab hoolitseda nii leidlapse eest kui kogu ühiskonna allakäigu pärast muret tunda, ei suuda rullnokad näha oma ninast, õigemini mütsinokast kaugemale. Samasugused on lood paraku ka ERM-iga, mis oma suva mööda, avalike- ja välissuhete korraldaja läbi lahterdab ühiskonda ja kodanikke nendeks keda võib mõnitada või keda sellest säästa. Tundub, et ERM-i juhtkond ei pea end mitte rahva teenriteks, nagu see avalikke ametikohti täitvate inimeste puhul peaks olema, vaid suhtub kogu ettevõtmisse kui isiklike ambitsioonide ja ekshibitsionismi näitelavasse. Aikut ja Petsi ei päästaks rullnoklusest ka see, kui neid riietataks frakkidesse. End filosoofideks ja intelligentideks pidavate tegelaste enesekeskset maailmavaadet ei ole võimalik peita tarkade tsitaatide või kõrgelennuliste fraaside taha.

Jumalavastasusega on üleüldse kentsakad lood. Liiga sageli on pidanud vaimulikud kokku puutuma näiteks nõukogude parteifunktsionääridega, kes kutsuvad neid oma surivoodile, kuigi alles eelmisel nädalal üritasid koguduse elu teha nii kibedaks kui võimalik. Paljud hiilivad tänapäeval vaikselt vaimulike juurde vestlusele, nii nagu Nikodeemos tuli öösel Kristusega kohtuma: “Ega mul kiriku vastu midagi ole, aga vaata, need inimesed ju teevad mul elu kibedaks, kui ma kirikus oma nägu näitan. Noh, saad ju aru…”

Ja Voltaire… See kristluse materdaja, kes oma mõttekaaslaste õuduseks surivoodile vaimulikku nõudis, et see tema patud andestaks ja tagaks talle pääsu Peetruse juurde. Kurioosne, et mõisas, kus tuntud filosoof ja kibekeel kirjutas oma Kristuse-vastaseid töid ja võttis vastu külalisi, kellega koos tunda end pimedusega löödud rumalatest usklikest paremana, trükitakse nüüd piibleid.

Jumalaema rüvetavat eksponaati ei ole vaja muuta, vaid see tuleb kohe eemaldada.

Video Postimehest: http://m.postimees.ee/v2/secti...

Eestlased Eestis

TRENDING