2. mai 2019
Jaga Facebookis
EKRE tänaseks tagasiastunud minister Marti Kuusik vaatab ametivande andmisel tühja tribüüni poole, kuna president on sealt demonstratiivselt lahkunud. Foto: Scanpix
Presidendi demonstratiivse telelavastuse ja tema dressipluusi sõnum on tegelikult: laim on vaba, kui valid õige objekti, keda kõik tohivad laimata, kirjutab Malle Pärn.
Öeldakse, et Jumala veskid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt.
https://objektiiv.ee/kolumn-ri...
Elu ei ole kunagi kerge, inimesed võitlevad positsioonide pärast, ja kahe kivi vahele jäävad sageli ka kõrvalised isikud, kes ise ei ole omakasu pärast sellesse võimulahingusse sekkunud.
Paraku.
Me võime öelda, et need on märtrid.
Marti Kuusikust ja tema perekonnast tehti märtrid. Isegi siis, kui kuulujutt peaks osutuma tõeks.
Igal juhul on meie silmakirjateenrid täiesti ülekohtuselt piinanud tema abikaasat ja lapsi. Võib niisiis öelda, et võimuahned poliitkarjeristid ei säästa isegi perevägivalla ohvreid, keda nad sõnades kangesti kaitsevad!
Kui te kindlalt usute, et mees on vägivaldne, miks te siis tirite tema ohvri koos lastega avalikkuse ette lõhki kiskumiseks?
Kus on siin see kurjakuulutav uue valitsuse kehtestatud “tsensuur”? Brüsseli ametniku demonstratiivse telelavastuse ja tema dressipluusi sõnum on tegelikult: laim on vaba, kui valid õige objekti, keda kõik tohivad laimata.
Järjest rohkem on näha, et me tõepoolest vajame tervemõistuslikku tsensuuri, sest inimesed on oma tigeduses kaotanud mõõdu- ja taktitunde. Haritud inimene ei vaja tsensuuri, alatut valetajat ei saa ilma tsensuurita tõkestada.
Tunnistagem, et me oleme sõjas. Rahvas on sügavalt lõhestatud, kõik ju näevad seda. Sõjal on alati omad allhoovused, harva tunnistab ründav pool oma tõelisi eesmärke. Nad ehivad end alati kõlavate loosungitega, ja kleebivad inetud sildid peale neile, kes julgevad vastu hakata. Ikka tõotatakse rahvale vabadust, ehkki eesmärgiks on rahva orjastamine.
Tunnistagem, et ründav pool selles sõjas ei ole mitte EKRE ega praegune koalitsioon, vaid need, kes omaenda ülbuse tõttu on opositsiooni jäänud. Ja nende rünnakuid ei saa enam nimetada normaalseks opositsiooni kriitikaks loodava valitsuse tegevuse kohta, või, nagu nad ise valetavad: mureks Eesti tuleviku pärast, – see on lihtviisiline ja avalik kontrrevolutsioon, mille eesmärgiks on riigipööre iga hinna eest, ilma mõistliku põhjenduseta.
Enam ei valita vahendeid.
Opositsiooni jäänud poliitikud käivad välismaal oma riiki laimamas!
Üks ema ja kaks last on juba süütute ohvritena avalikul tuleriidal ära põletatud.
Kus on meie õiguskaitseorganid? Riigivastane ja inimsusevastane tegevus peab rahumeelses demokraatlikus riigis olema taunitud ja karistatav! Keskaegsed piinamisvahendid ei kõlba tänasesse päeva!
Rahvuslust saab maha teha ainult enesehävitaja, oma rahva vaenlane, või pururumal inimene.
Rahvuslus kui liikumine tekib alati seal, kus rahvuse eksistents on ohus. Enne peab olema šovinistlik rünnak, rahvuslus tekib alati protestiks selle vastu, enesekaitseks. Niisiis: rahvuslus on alati enesekaitse, mitte kunagi rünnak! Mitte kunagi ei teki rahvuslus ühegi teise rahvuse rõhumiseks, alati on see vastuseks kellegi teise rõhumisele.
Meie praegune poliitiline ilmastik meenutab pilti, kus üks grupp inimesi teeb ühes hoones sisulist tööd, nad arutavad pikki tunde tõsiselt oma kogukonna tulevikku, püüavad omavahel kokku leppida ühistegevuse suunad, kavandavad oma rahvale paremat elu, aga ümber maja jooksevad ja lärmavad palgatud laadatolad, põristavad trummi ja laulavad roppe laule, et majas toimuvaid kõnelusi segada.
Nad tahavad jõuga võimu üle võtta, ehkki nad ei oska selle võimuga midagi peale hakata. Nad täidavad kellegi käske, nad on nagu programmeeritud robotid või nöörist tõmmatavad marionetid.
Ja meedia hõiskab nende võimujahtijatega kaasa. Need, kes praegu karjuvad sõnavabaduse näilisest piiramisest, piiravad tegelikult ise teiste sõnavabadust! Nad on seda teinud juba palju aastaid.
Kui palju murelikke arvamusartikleid on nad prügikasti visanud, ainult sellepärast, et nende kirjutiste meelsus ei sobi valitseva ideoloogiaga kokku, sellepärast, et need analüüsivad ja hindavad meie nukrat olukorda ausalt ja kriitiliselt, et nad paljastavad liberaalide valelikkust ja alatust. Nende asemel ilmuvad üksteise järel demagoogilised kiidukõned võimujahtijatele ja laitvad loosungid teisitimõtlejate mahatampimiseks.
Ajalehte tehakse rahva jaoks, mitte ajakirjanike jaoks! Ajalehe toimetus on kohustatud avaldama iga mõistliku kirjutaja sõnumi, sest rahval on õigus teada, mida tema kaaskodanikel on neile öelda! Ajakirjanik on vahendaja, rahva teener, mitte rahva isand.
Kas tõesti nende paarikümne aastaga on suudetud ära hävitada nii paljude inimeste sisemine eetiline skaala, südametunnistus, ausus, julgus, terve mõistus, rahvuslik vaimsus? Kas meil polegi enam lootust sellest hullumeelsusest välja pääseda?
