Malle Pärn -
16. aprill 2020
Miks kõik, mida inimene puudutab, kipub muutuma iseenese vastandiks? Millisel hetkel läheb inimlikkuse kaitse üle rünnakuks inimlikkuse vastu? Kus on see piir, mil demokraatia muutub diktatuuriks, küsib Malle Pärn.
Ühiskonna lõhestumine kaheks vastandlikuks teineteist vihkavaks leeriks on tõsine haigus.
https://objektiiv.ee/kolumn-uh...Kui mingi haigus on tõsine, siis tuleb seda ka tõsiselt uurida, ravida, kui vaja, siis ka opereerida. Teha vajalikud analüüsid, vereproovid, röntgen, konsulteerida eriarstidega, kui vaja, siis määrata dieet ja teha ettekirjutused elustiili muutmiseks.
Praegu oleks meil ju aega seda teha.
Üksteise kaigastega peksmine ei aita meid edasi, riigi areng on seisma jäänud, seadused ei toimi, kultuur käib kiirelt alla. Me peame kõigepealt tunnistama, et oleme ummikus, ja hakkama otsima teed sellest ummikust välja. See, et nii väike rahvas omavahel vihaselt kakleb, ei ole normaalne nähtus.
Küllap paljud on lootnud, et nüüd, kus meil kõigil on ohtliku viiruse näol ühine vaenlane, tehakse vähemalt vaherahu ja hakatakse üheskoos tegelema valusate hetkeprobleemidega. Aga me näeme, et sõda konservatiivide vastu käib samasuguse hooga edasi. Ajakirjandus näitab rahvale jätkuvalt hambaid.
Kõige hullem on see, et meie avalik meedia ei ole aus ja objektiivne. Ajakirjanikud peaksid olema rahva poolel, nad peaksid otsima, leidma ja avaldama tõde, mitte valesid, nad peaksid püüdma inimesi lepitada, mitte võimendama lakhkhelisid.
Vahel harva lubatakse meie peavoolu ajalehte mõne üksiku väljavalitud autori “peavoolust” erinevaid mõtteid. Konservatiivide artiklid rändavad endiselt toimetuste prügikasti. Nende tekstid on meie liberaalidest ideoloogiatöötajate meelest liiga “vänged”.
Isegi maksumaksja raha eest paisatakse eetrisse valelikku propagandat ja kallutatud uudiseid.
Kummaline, et võim oleks kuidagi nagu igaveseks keevitatud liberaalide poolele, ehkki ametlikult on meil võimul ka konservatiivid.
Liberaalid räägivad ohtlikust haigusest kui uuest tervisevormist ja tahavad keelata igasugused analüüsid ja ravi.
Mis on olnud ajendiks ajaloolisele liberalismile? Küllap soov oma isiklikke vabadusi suurendada, isevalitsuse võimu kodaniku üle piirata, ent kindlasti ka empaatia, kaastunne. Liberaal nägi, et suur osa inimkonnast vaevles viletsuses ja õigusetuses. Nägi võimu vägivalda ja tundis kaasa selle ohvritele. Sellest tekkis soov ühiskondlikku süsteemi inimlikumaks muuta.
Liberaal on kunagi tõesti olnud ühiskonna uuendaja, kõik need ilusad loosungid vabadustest ja võrdsusest on kunagi tõesti olnud liberaalide eesmärgid.
Liberaal peaks teoreetiliselt austama kõiki inimesi võrdselt, hoolimata nende erisustest.
Vabadus, võrdsus, vendlus! Oli see juba toona vaid petuskeem? Või on tänapäeva liberaalid lihtsalt nii põhjalikult korrumpeerunud?
Miks muidu on need humanistlikud ideed tänapäeval muutunud õõnsateks plakatiteks, mille varjus ehitatakse uut totalitarismi, keskaegset türanniat? Kuhu need ideaalid kadusid? Miks muutuvad algselt head ideed vägivaldseks võimuvõitluseks?
Miks kõik, mida inimene puudutab, kipub muutuma iseenese vastandiks? Millisel hetkel läheb inimlikkuse kaitse üle rünnakuks inimlikkuse vastu? Kus on see piir, mil demokraatia muutub diktatuuriks?
Päisepilt: ühiskonna lõhenemine. Foto: Bigstockphoto
