18. juuni 2020 Malle Pärn
Kas maailmavaatelisi eriarvamusi saab rahuldavalt lepitada? Illustratsioon: Bigstockphoto
Meil ei ole enam sellist instantsi, mis oleks kõigile piisavalt autoriteetne. Kui isegi minister ütleb riigikontrolli otsuse peale, et “me ei tarvitse sellega nõustuda” ja jätkab seadusevastast tegevust, siis mida meil ongi õigus oodata kodanikelt? Miks nemad peaksid olema seaduskuulekad, pärib Malle Pärn. https://objektiiv.ee/kolumn-vi...Olen paaril korral mõelnud: ma tahaksin olla Eesti Vabariigi president. Ma võtaksin oma südameasjaks ja oma tegevuse peamiseks eesmärgiks meie äralõhestatud rahva lepitamise.
Presidendil on selleks nii palju võimalusi ja ka rahalisi ressursse. Rääkimata ameti autoriteedist, ja ka isiklikust autoriteedist, mille president peaks ilmtingimata kõigepealt endale üles ehitama.
Meie kaks viimast presidenti ei ole selle heaks mitte midagi ära teinud. Pigem vastupidi, nad on õli tulle valanud.
Nüüd on meil justkui saabunud mingi kohtufarsside buum. Kuidas teisiti nimetada seda, kui ühe meeleavalduse mõnitaja saab 4000 eurot selle eest, et sai kerge müksu tagumikku, kui püüdis röövitud mikrofoniga lavalt eemale kõndida? Mis talle isegi haiget ei teinud, sest ta ju naeris!
Või Robert Sarve massilised rahanõuded netisolvajate vastu, mida Tartu Maakohus teatavasti esmaspäeval arutama hakkab.
Ikka vaadatakse asju ainult ühelt poolt. Konfliktis on tavaliselt ju kaks poolt, ühepoolset konflikti ei ole olemas. Solvav kommentaar ei teki tühjalt kohalt. Keegi ei lähe solvama tagasihoidlikku neiut, kes istub raamatukogus ja loeb raamatut.
Kommenteeritakse kellegi avalikku esinemist või sõnavõttu või tegu. Inimene tahab väljendada oma suhtumist, tahab osaleda ühiskondlikus protsessis. Meile räägitakse demokraatiast ja sõnavabadusest, ja rahvas usub, et need mõlemad meil ka kehtivad.
Jah, põhiseadus ütleb, et kellegi head nime ei tohi teotada. Aga mis siis, kui tolle kommenteerija meelest kellegi esinemine või avalikkusele nähtav tegu solvas tema sündsustunnet? See tähendab: teotas oma head nime?
Mis siis, kui Rita Holmi vihased kommenteerijad tahtsid eesti lapsi kaitsta nende meelest sündsusetu ja kahjuliku õpetuse eest?
Kahtlemata on see väga isiklik asi, inimestel on erinev sündsustunne, ja see on seotud kultuuriga. Metslasel ei tarvitse olla sündsustunnet. Ent kultuuriinimene ei saa (ei tohigi) ennast sundida vastu võtma või heaks tunnistama seda, mis riivab või lausa solvab tema sündsustunnet.
Kui teda selleks sunnitakse, siis ta vihastab. Ja kuna talle on öeldud, et meil “sõna on vaba”, siis ta purskab selle viha oma netikommentaaris välja.
Ehk tuleks lõpuks ometi ka ametlikult ja riiklikult välja öelda, et meil sõna ei ole mitte igaühe jaoks vaba? Kuskil peaks olema ka nimeliselt äratoodud need grupid, kelle jaoks meil sõna on vaba. Ja siis tohiks tõesti solvajad kohtusse kaevata, et nad eksisid riikliku seaduse vastu. Nüüd ei ole meil sellist seadust.
Kohtusüsteem ei tohiks tegelda ebamääraste subjektiivsete tundmustega, aga solvumine on subjektiivne tundmus. See muudabki kohtud farsiks. Kohus peaks olema riigis usaldusväärne instants ja tegelema ainult õigusemõistmisega.
Solvamine ja solvumine on kaks ise asja. Tahtlik solvamine on kahtlemata paha, aga enamik kommentaare, millest solvutakse, on ju vastukajad selle solvunu tegevusele, mis omakorda eelnevalt solvas seda kommentaatorit.
Kui kohus arvestab ühe poole solvumist, siis peaks ta samaväärselt arvestama ka teise poole solvumist!
Seega, kohus võiks tegelda konflikti osapoolte lepitamisega, aga mitte ühe poole ebaproportsionaalse karistamisega! Üksainuke kellelegi solvavana tunduv netikommentaar ei ole mingil juhul väärt 3000 eurot!
Solvavad netikommentaarid on kahtlemata äärmiselt valus teema. Olen sellest paaril korral kirjutanud, kunagi Delfi ka need mõtted avaldas. Kultuurne inimene ei kasuta kellegi kohta räigeid, solvavaid väljendeid.
Ent kultuur on ka ühiskonna ühine asi, mitte ainult isiklik. Kui üldine kultuuritase on langetatud nii madalale, et trükisõnas ja meedias on lubatud kõikvõimalikud roppused ja laim ja ülekohtune sildistamine, (lausa riigikogus me näeme, kuidas meie juhid ja valitsejad üksteist karistamatult tümitavad), siis kuidas saab nõuda tavaliselt emotsionaalselt inimeselt, et tema oma kodus, uudiseid lugedes või telekat vaadates ennast valitseks, oma vastikustunnet või viha taltsutaks ja kombekalt arvustaks teda ärritanud tegevust või inimest? Kommentaar on ju sageli hetkereaktsioon?
Pealegi on president ise meile avalikult ja reljeefselt ette kandnud efektse propagandašõu sõnumiga: “Sõna on vaba”?
Valusa teemaga tuleb tegelda süvitsi, lihtsalt sekkumine kaklusse, netisõimuga samal tasandil, raha nõudmine solvumise leevendamiseks, ei anna ju soovitud tulemust. Kui see soovitud tulemus on netisõimu lõpetamine.
Jah, mida soovivad Holm ja Sarv saavutada?
Kas nende peamine eesmärk on rahatrahve välja nõuda?
Kes siin siis ohver on? Kas kriitilise netikommentaatori muutmine ründajast ohvriks rahuldab Rita Holmi?
Kas ta usub, et see kommentaator, olles vabandust palunud ja temale 3000 eurot maksnud, muudab nüüd oma meelt tema suhtes? EI muuda. Nüüd on tal ju lisaks veel teinegi okas hinges. Tema hinnang oleks nüüd, kui tal lubataks seda välja öelda, veel karmim kui eelmine.
Viha ja vihkamist ei saa ühiskonnast ära kaotada veel suurema viha ja vihkamisega. Sellest saab viha ja vihkamine vaid jõudu juurde.
Ma saan aru, kui oleks ette võetud protsessid, avalikud arutelud, ilma rahanõudeta, praegu tundub see lihtsalt kättemaksuprotsessina. Maksa ära ja mine, ja ära enam räägi avalikult sellest, mida sa mõtled või tunned.
Jah, Eesti vajab hädasti Lepituskomiteed, sest meil ei ole enam sellist instantsi, mis oleks kõigile piisavalt autoriteetne. Kui isegi minister ütleb riigikontrolli otsuse peale, et “me ei tarvitse sellega nõustuda” ja jätkab seadusevastast tegevust, siis mida meil ongi õigus oodata oma kodanikelt? Miks nemad peaksid olema seaduskuulekad?
