Tänapäeval seksistlikult ei tohi kirjutada, nii et eelmäng ehk sissejuhatus oli ainult meestele, järgmine osa aga ehk tolerantsemalt ehk vaid naistele? Valige ise, tänapäeva vikermaailmas on kategooriad palju, kuhu maldad, ehk soovid, või ei istugi mahtuda.
Nimelt urisesin selle isadepäeva lollikombe kohta Kertule. Et noh lapsed. Oli kunagi pauk ehk isegi rohkem kui üks, ja nüüd peab olema igal aastal pomm? Aitab, et neil jalad all, riided seljas, haridus, majad, ka neid riburabinaid taga mis millegi tõttu sellest ühevõiteise järgsest eimäletakuna armuavaldusest sünnivad. Entschuldigung . Njet.
Olen ma siis oinas või jäär? Tahaks valida, mihklipäeva pole veel näinud. Kuid ehk seegi pole kaugel.
Nimelt eelolev ja miskipärast oodetu isadepäev on idiootsus. Tean konkreetselt. Oleks poeg olnud täna kohal oleks ooperi lõpuaaria olnud võimalikult õigel päeval uhke. Kuid, paraku, no sir.
Vaadage, näiteks täna oli sant päev jumalailmas, see tähendab kottidzis, suvilas. Niiske nagu saunas, päriselt, kuid leili aga ihu paljaks ei tohi koorida. Keegi solvub neid kõhnu konte nähes, kaebab veel kardavoile, et teda on kurnatud. Kuid just saunas on valik. Higista nii nigu tahad, siis vali alles leili peale. Hiljem otsa paar tundi õllekapa juures antifreezi nautides. Ning semude labast juttu. Vahest on ka seal tarka, ei taha neid jutte maha teha.
Kui aga ma täna Kertule laususin, et kodune antifreez on otsas, tuleks uue kasti varuda sain kohe nii pudrunuiaga laupa kui ka peale valusa määrdena range keelu. Sa vanamees enam ei limpsigi külma vaid otsid vabandust. Juhtis tähelepanu ka sellele, et mul pole enam elavat semu läheduses kelle juurde saaks vabandusega minna odramärjukest otsima.
Nii et mis jääb üle kas kadunud pomm või salajane kõmm? Kurivaim, minu arust oli naisemehe selgitus selline, et ei olnud mehenaine. Tänapäev niisama pahupidi kui eilne sängipesu. Abielu ehk tõesti on põrguline, kui kellegil oleks nõu anda kuidas sellele siiski jumekale siledale, ontlikule voolujoonelisele ja saledaga toime tulla…? (nii ma hommikuti talle ikka musitsen kuigi arheoloogidel oleks aega vaja mu mõistust kinnitamaks.) Noh vist utoopia. Aga mõne musu saan ikka, kui naeratan ja kodusega pingutan. Ehk sealt see sõna kohitsemine tuligi?
Aga see vist on kauaaegse abielu saladus. Ruunamine toimub paratamatult. Järelemõteldes, hoidke parem omad saladused kuidas teil ikka hommikuti oli laual võõras eier und speck enesele. Jutu pole sellest mis teil oli või ehk loodetavasti ikka on allpool ekvatorist, maakeeli vatsajoont, vaid kuidas see alles jäi.
Teie
VOLLI