Eestis vändatud film „Detsembrikuumus“ on rahva tähelepanu taas pööranud 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde katsele. Põnev ja huvitav film olnuks kui 007 seiklus Hollywoodist, kuid filmis esitatud põhisündmused on tõetruud.
Sügisel Eestit külastades leidsin raamatupoodides uudisteose – Tiit Pruuli koostatud 254-leheküljelise koguteose „MÄSS, DETSEMBRIMÄSS / APRILLIMÄSS“, mis keskendub põhiliselt 1924. a. sündmustele – antakse ülevaade mässu ettevalmistustest ja selle kulust. Huvitava osa moodustab raamatus N. Liidu tippjuhtide (k.a. Stalin) osalus Eesti Vabariigi kukutamise ettevalmistustes ja läbiviimisel. Kommunistliku maailmarevolutsiooni teostamiseks moodustati Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), Venemaa Kommunistliku (bolshevike) Partei (VK(b)P) suunamisel ja juhtimisel.
Varem Euroopas toimunud ülestõusude tagajärjel kehtis Nõukogude kommunistlik võim 133 päeva Ungaris, kaks nädalat Baieris ja paarkümmend päeva Slovakkias. Bulgaaria 1923. a. septembri ja Saksamaa oktoobri ülestõusud ebaõnnestusid. Aastaks 1924 jäid veel võimalikeks maadeks Eesti ja Bessaraabia.
Eesti mässu ettevalmistustest teatas Eesti valitsusele meie saadik Moskvast Ado Birk. Leningradis ja Moskvas tegutsev Eesti Kommunistlik Partei (EKP) pöördus 12. augustil 1924 kirjalikult VK(b)P poole, teatades, et partei juhtkond on olukorda Eestis kaalunud ning otsustanud korraldada ülestõusu. Eesti küsimust arutati VK(b)P poliitbüroos 21. augustil ja 14. novembril.
Eestis toimuvale riigipöördele loodeti saada toetust Venemaal tegutsevalt 40.000-st kaadrisõjaväelasest koosnevalt eriväeosalt. Novembris teatas ülestõusu ettevalmistav juht Jaan Anvelt kommunistlikule parteile, et Eestis on väljaastumiseks valmis ligi 1000 relvastatud inimest, kes on jaotatud võitlusüksusteks. Küsitav oli nende arvude tõepärasus ning Eestisse saadeti Punaarmee ja OGPU agente kohapealse olukorraga tutvuma.
Ülestõusu toetuseks loodi N. Liidus alaline komisjon, kuhu kuulusid teiste hulgas ka Stalin, Trotski ja Frunze. EKP oli veendunud, et ülestõus õnnestub ning Poliitbüroo otsus oli ühene – toetada igatpidi EKP relvastatud ülestõusu Eestis!
Ülestõusu ettevalmistuseks anti suuri rahalisi toetusi. Nii näiteks saadi Viktor Kingissepa ülestunnistuse alusel 300.000–400.000 marka kuus põrandaaluseks tegevuseks. Noorproletaarlastele anti 150.000 kuni 200.000 marka kuus; lisaks veel VK(b)P 80.000 kuldrublane toetus eesti kommunistidele ja 75.000 kuldrublane toetus lööksalkade loomiseks välismaadel. Võrdluseks – sõjavägede ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoneri palk oli 48.000 marka kuus.
Venemaal elavatest eestlastest, lätlastest ja soomlastest värvati 10.000 meest, kes vajaduse korral oleksid välja astunud ülestõusu toetama. On teada, et N. Liidu mereväe laevad olid Soome lahes Tallinna all valmis ülestõusu toetama. Ka on teada, et Pihkva ringkonna kutsealused kutsuti „kordusõppustele“ mõni päev enne ülestõusu, mis peale läbikukkumist tühistati. Need on selged tõendid, kui tähtis oli Eestis kavandatud ülestõusu õnnestumine Kominternile ja Moskvale.
Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Algselt peeti selleks 1. maid 1924. Tollal tegeles Eesti vastuluure põhiliselt kahe küsimusega: 1. vaenulikult meelestatud eesti kommunistide ja 2. vene monarhistide tegevusega. Juba 21. jaanuaril 1924 toimus politseioperatsioon, mille raames suleti 185 enamlaste arvatavatest 300 ringist, ning vahistati üle paarisaja nende juhi, mis kindlasti mõjus halvavalt 1. detsembri ülestõusule. Sama aasta 27. novembril toimus 149 vahistatu kohtuprotsess. Nendest mõisteti üks surma; 39 eluaegsele sunnitööle; 30 isikut15 aastaks sunnitööle; ülejäänutele määrati 3-10 aastat vangistust ning 7 kohtualust vabastati.
Komiternile oli ülemaailmse kommunismi levitamise raames vajalik tagada edukas ülestõus. Selle kohaks valiti Tallinn. Aasta varem toimus ülestõus Saksamaal Hamburgis, mida on peetud Eesti ülestõusu peaprooviks. Kuigi see ülestõus suutis mitmes Hamburgi piirkonnas kindlustuda ning formaalselt isegi nõukogude taskuvabariigi välja kuulutada, likvideeris selle politsei.
1. detsembri järelkaja
1924. a. 1. detsembri ülestõus, mille põhiraskus oli Tallinnas, ei õnnestunud. Küll aga andis see eestlastele uudse arusaama ja pildi kommunismist. Pärast ülestõusu kuulutas valitsus välja sõjaseisukorra ning Laidoner kinnitati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik – eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada, loata relva kandnud, tapnud, röövinud jne. Sõjakohus (sõjavälikohus) langetas otsuseid lihtmenetluste alusel. Otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine. Välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut.
Ka kommunistid kavatsesid ülestõusu õnnestumise korral välikohut rakendada. Vastavatest juhenditest selgub, et surmanuhtluse alla pidid kuuluma kaitsepolitseinikud, aktiivsed kaitseliitlased jt relvi kandnud vastuhakkajad.
1924. a. 1. detsembri ebaõnnestunud ülestõusu tagajärjel likvideerus kommunistlik liikumine Eestis. Järelejäänud EKP liikmed kas pagesid Venemaale või läksid sügavale põranda alla. Samaaegselt taastus Kaitseliit ja suurendati kaitseväe ja politsei eelarveid.
Ülestõusu nurjumine oli suureks löögiks Moskvale. Kui 1940. a. Eesti Vabariigi valitsus kukutati, siis esimesed kommunistide poolt vahistatud olid need, kes olid otseselt seotud detsembri ülestõusu mahasurumisega. Koguteoses on neist nimeliselt mainitud 11 isikut, kes mõisteti surma ja lasti maha. Lisanduvad veel teised surmamõistetud, kes olid kaudselt ülestõusuga seotud.
Kuid 1924. a. Eesti sündmusetel oli ka suur poliitiline järelkaja Venemaal. Lisaks eestlastest kommunistidele peeti ülestõusu nurjumise eest vastutavaks ka Komiterni täitevkomitee esimeest Grigori Zinovjevit, keda paljud tippkommunistid pidasid Lenini järeltulijaks. Stalini ja Trotski vahelises võimuvõitluses toetas Zinovjev alguses Stalinit. Eesti detsembrimässu ebaõnnestumise tõttu sai Stalin oma võistleja vastu hea trumbi. Järgmise aasta partei kongressil võttis Zinovjev sõna Stalini vastu. Nii selle sõnavõtu kui kommunistliku maailmarevolutsiooni ebaeduga seonduvalt kaotas Zinovjev oma oreooli ning osatähtsuse parteis. Stalin aga suutis kindlustada oma positsiooni.
Kõnealuses raamatus on esile toodud ka „Detsembrikuumuses“ käsitletud telgitaguseid ja sündmusi. See on osutunud võimalikuks eriti NL-i tegevust puudutavate arhiividokumentide nüüdse ligipääsetavuse tõttu. Oleme tänulikud filmi eest, mis tõi esile ühe unustusse vajuva sündmuse meie ajaloost.
1924. a. detsembrisündmusi on tabavalt iseloomustanud Mart Laar: „Nõukogude Venemaa poolt dirigeeritud ja juhitud kommunistlik mässukatse pidi lõpetama Eesti iseseisvuse ... Kui see oleks Eestis õnnestunud, poleks mitte ainult meie, vaid kogu Euroopa ajalugu kujunenud sootuks teistsuguseks. ..... ootamatult üheks päevaks maailma ajaloo keskpunkti sattunud eestlased peatasid kommunismi leviku Euroopas aastakümneteks.“
Kommentaar: 1. detsembri aasta
Arvamus
TRENDING
