Viibisin sel ajal Eestis ja elasin kaasa toonasele joviaalsele meelelolule, kui suur enamus rahvast tundis end korraga võrdsena — igaüks sai vahetuspunktis passi ettenäitamisel, 1500 rubla ja allkirja vastu 150 krooni.
Tänaseks on kroonist on saanud Eesti märk ja sümbol. Krooni käibeletulek tugevdas meie rahvuslikku identiteeti. Ühes möödunudnädalases kirjutises nimetatakse uue raha kasutuselevõttu koguni rahvusliku ja majandusliku iseolemise monumendiks. Mõistagi oli kroonile üleminek kõige selgem ja reaalsem märk oma riigi lõplikust kinnistumisest. Isegi meie raha kujundus äratas tähelepanu ja pälvis kõrgeid hinnanguid. Mäletan, kuidas mu vanemad, kes olid säilitanud veel eestiaegseid kroone, võrdlesid neid uutega ja leidsid samuti, et vastsed rahad on märksa ilusamad.
Kroon muutis elu täielikult, korraga olid poed kaupa täis. Et kroone oli aga vähe, oldi ettevaatlikud ega tõtatud neid kohe raiskama. Hindu uuriti hoolega. Oma üllatuseks avastasin näiteks, et apelsinimahl oli Nõmme kaubamajas poole odavam südalinnas müüdust.
Nüüd on kroon eestlaste taskutes, pangaarvetel ja rahakottides olnud viimased 10 aastat. Kuidas iseloomustada selle mõju ja toimet Eestile ja eestlastele? Ühtedele on kroon toonud elatustaseme tõusu, rikkust ja teised teinud vaeseks. Ta on põhjustanud ühiskonnas lõhestumist, kihistumist ja kadedust. Kahjuks.
Statistikat
Juba esimesel krooniaastal tõusid hinnad umbes kaks korda. SL Õhtuleht esitas 20. juunil huvitavat statistikat, mida võis krooni eest osta 10 aastat tagasi ja mida nüüd. Nopime sealt vaid mõned näited: Piimaliiter maksis 1 kroon ja 40 senti. Praegu 8 krooni ja 30 senti.
Suhkrukilo maksis 7-8 krooni. Praegu 10 krooni. Tallinna ühissõiduki piletitalong maksis 20 senti ja kuukaart 8 krooni. Praegu maksab üks talong 10 krooni ja kuukaart 190 krooni.
Tallinna-Tartu rongipilet maksis 4 krooni ja 80 senti. Nüüd peab täiskasvanu ülikoolilinna sõitmise eest maksma 70 krooni.
Bensiiniliiter maksis 2 krooni; praegu jääb see 9 ja 10 krooni vahele.
Õhtulehe üksiknumber maksis 30 senti. 10 aastat hiljem maksab SL Õhtuleht tööpäeviti 7 krooni, nädalavahetusel 9 krooni.
Neljaliikmelise pere toidukorv maksis 1992. a. juunis 120 krooni 5 senti, praegu 691 krooni, üle kaheksa korra rohkem.
Keskmine brutopalk 1992. aastal oli 549 krooni. Eelmise aasta keskmine palk oli 5510 krooni.
Keskmine vanaduspension oli 1992/1993. aasta vahetusel 229 krooni. Mullu oli keskmine vanaduspension 1552 krooni.
(Ülaltoodu pärineb Konkjunktuuriinstituudi, statistikaameti ja firmade andmetest).
Kokku võttes Eesti krooni 10-aastast ajalugu võime tõdeda, et elu on viimase 10 aastaga tohutult kallinenud, mõnedel andmetel vähemalt 20 korda. Sellega käsikäes on palgad ja pensionid küll tõusnud, kuid mitte proportsionaalselt hindade kerkimisega.
Kroon ja euro
Kuid — krooni eluiga jääb lühikeseks. Eesti rahaühikuna ei tähista ta ilmselt oma järgmist, 20. juubelit. Eesti astumisega Euroopa Liitu kaasneb aastail 2006—07 taas uue raha — euro käibeletulek. 12 Euroopa riiki on juba loobunud oma valuutast ühisraha kasuks, mis kahtlemata peegeldab tõsiasja, et see hästitoimiva majanduse, kindla struktuuri ja tunnusjoontega organisatsioon on võimeline ühiselt midagi kaalukat ette võtma.
Nii nagu krooni käibeletulek, sujus ka euro kasutuselevõtt väga ladusalt. Viimased küsitlused näitavad, et eurooplased on oma uue rahaga rahul, ehkki see olevat mõnel pool hindu tõstnud. Paljud eurooplased arvestavad siiski veel eurosid ümber markadeks, frankideks ja liirideks, umbes nii, nagu mõned meist arvestavad naelasid ja tollisid ümber grammideks ja sentimeetriteks.