Jaan Poska ja prof. Carl Magnus Bergbohm (1849-1927)
Et moodne ajaloouurimine on defineeritav kui liikumine ajas ja ruumis, siis võiksime teha ühe mõttelise rännaku ning püüda piiluda näiteks 2. veebruari 1920. a. järgsele Saksamaale, uurides täpsemalt Bonnis toimunut. Ilmselt luges prof. Carl Magnus Bergbohm mõnda Saksa lehte, mis edastas maailma tähtsamaid uudiseid, aga küllap oli tal liivimaalasena eriline huvi ka Riias ilmunud saksakeelse ajalehe (Rigasche Zeitung) vastu.
Meie töö oleks kindlasti palju lihtsam, kui II maailmasõja ajal poleks Bonni ülikool maha põlenud, nõudes tuleroaks ka kuulsa Liivimaa mehe Bergbohmi isikliku arhiivi, mille ta õpilased olid omal ajal sinna varjule viinud.
Sellest hoolimata võime endale ette kujutada ühel 1920. a. veebruarikuu hommikul Bonni ülikooli prof. em. Carl Bergbohmi hommikukohvi joomas ja ajalehte lugemas, kust ta leidis uudise, et Tartus (saksa k. ilmselt ikka veel Dorpatis) oli sõlmitud Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel rahuleping. Ehk tõi värske ajalehe professorihärrale isegi proua Lilly ise, kes kaks aastakümmet nooremana oli ilmselt palju krapsakam. Pr. Bergbohm oli sündinud Tartu ülikooli sündiku ja hilisema advokaadi Lieveni tütrena ning oli ilmselt samuti huvitatud kõigist kodumaa uudistest.
Riia kaupmehe pojana sündinud Carl Bergbohmi ei saanud uudis Tartu rahulepingu sõlmimisest muidugi külmaks jätta. Tema mälestustes oli liialt palju tähtsat, ilusat, aga ka valusat ja alandavat, mis sidus teda selle linnaga. Tartus oli ikkagi tema ainus ja tõeline alma mater ning Saksamaal Marburgis või siis hiljem Bonnis Reini jõe kallastel polnud tal kunagi tekkinud samu tundeid mis Tartus, ehkki kolleegid ja õpilased temast siin väga lugu pidasid.
Euroopa tasemel õigusfilosoofiks ja rahvusvahelise õiguse spetsialistiks oli Bergbohm saanud ikkagi Tartus. Temast loodeti seal sõprade ringis palju veel kuulda, kuid paraku tahtis saatus nii, et tal oli tulnud Tartust ja Vene impeeriumist lahkuda mitte üksnes oma raske iseloomu, vaid ka poliitilise surve tõttu ning otsida vaba akadeemilist tööd Saksamaal.
Nüüd olid impeeriumid hakanud ridamisi kokku kukkuma ja oli tulnud uus rahulepingute aeg. Eks oli Tartus sõlmitud rahulepinguski tema jaoks midagi väga tähtsat. See isegi tõstis omamoodi tema sisemist edevust, sest oli just Carl Bergbohm omal ajal rahvusvahelise õiguse teaduse meeste hulgas see, kes oli rõhutanud riikidevaheliste lepingute erilist tähtsust. Ta oli astunud mitte ainult Rahvusvahelise Õiguse Instituudi liikmena juristidega vaidlusse, vaid oli teinud seda ka filosoofiliste koolkondade vahelises arvamustevahetuses temale omases üpris teravas toonis, öeldes, et „rahvusvahelise õiguse allikateks ongi ikka vaid riikidevahelised lepingud ja kokkulepped.“
Mida võis siis Carl Bergbohm mõelda 1920. a. veebruaris? Küllap juurdles ta selle üle, kes võisid olla need mehed, kes selle lepingu Tartus Eesti Vabariigi poolt ette valmistasid ja allkirjadeni viisid.
Ehk lehitses juba oma eluõhtusse jõudnud professor oma vanu Tartu märkmikke, kuhu kõik tema loengutele registreeritud noored juristid olid semestrite kaupa kirja pandud ja kes nendest olid rahvusvahelise õiguse eksami tema juures sooritanud.
Huvitav, kas leidis Carl Bergbohm ka 1887. a. sügissemestri loengute kuulajate nimekirjast Jaan Poska nime?
Mida võis prof. Bergbohm sel hetkel mõelda? Kas seda, et nendel eestlastel oleks võinud ju palju paremini minna, kui oleks olnud veel elus tema suhteliselt vara lahkunud kolleeg Friedrich Fromhold Martens (1845-1909) või mõtles ta väikese uhkusega südames, et Eesti rahuläbirääkimiste juht Jaan Poska oli olnud just tema tudeng Tartus?
Carl Bergbohmil endal polnud Vene impeeriumi haridusbürokraatiast mitte just eriti häid mälestusi, sest 1889. a. olid Peterburi ametnikud alustanud tema vastu lausa klaperjahti, et mitte võimaldada tal saada prof. August Michael Bulmerinqi järglaseks Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professoritoolil.
Ametnikud saidki suurte ponnistustega 1893. a. oma tahtmise ja Bergbohm lahkus kõvasti haiget saanuna Vene impeeriumist. Ta ei tahtnud isegi meenutada seda, et tema, kes oli tõlkinud Friedrich Fromhold Martensi (1845-1909) kaheköitelise rahvusvahelise õiguse õpiku vene keelest saksa keelde ja selle Berliini kirjastuses ka välja andnud, tunnistati võimetuks õpetama vene keeles rahvusvahelist õigust!
Nüüd oli siis Vene impeerium, kust ta Riia poisina ka ise pärit oli, kokku kukkunud ja ta õpilased kasutasid temalt saadud rahvusvahelise õiguse teadmisi praktikas – impeeriumidest eraldunud uutele riikidele rahvusvahelise tunnustuse aluse loomiseks, millega kinnitati Euroopa avalikkusele Vene impeeriumist väljumist.
Jaan Poska ja Carl Bergbohmi suhted ei piirdunud Tartus siiski mitte üksnes loengute pidamise-kuulamise ja eksami sooritamisega, kus omavahelist suhet ei pruugi tekkidagi. On ka teada, et 30. mail 1890 sooritas Jaan Poska Tartu ülikoolis komisjoni ees oma lõpueksameid, kus ta pidi vastama küsimustele vähemalt 10-s aines, sh ka rahvusvahelise õiguse ja õigusfilosoofia alal, kus tal tuli vastata just prof. Bergbohmile.
Tartus Eesti Ajalooarhiivis säilinud eksamiprotokollist selgub, et Poska teadmisi hinnati rahvusvahelises õiguses heaks ja õigusfilosoofias väga heaks.
Kuid ehk meenus prof. Bergbohmile Poska teiseski kontekstis. 1890. a. oli võimalik Vene impeeriumis ülikooli lõpetada kahel tasemel ja nii proovis Jaan Poskagi saada Tartu ülikoolist kaasa kõrgema astme diplomit ehk cand jur astet, mida hiljem nimetati esimese astme diplomiga ülikooli lõpetamiseks. Kas oskas prof. Bergbohm samastada soliidset advokaati Jaan Poskat vibaliku noormehega, kes 1880ndate aastate lõpus oli soovinud kirjutada rahvusvahelise õiguse teemal oma ülikooli lõputöö?
Poska kirjutas ülikooli kõrgema astme diplomiga lõpetamiseks vajaliku uurimistöö just rahvusvahelise õiguse alal, tehes seda prof. Bergbohmi peamisel uurimisalal rahvusvahelises õiguses – sõjaõiguses.
Poska võttis ilmselt lõputöö teema valikul endale liialt raske ülesande, sest kirjutada väga nõudliku professori teadustöö temaatikal, oli kahtlemata väga riskantne. Selle teemaks oli „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ (Kriegzustand und Friedensschlus).
Ilmselt vangutasid Jaan Poska kaaslased õigusteaduskonnas 1890. a. pead ja tundsid tulevasele Tallinna advokaadile kaasa, sest kuulsate professorite lemmikteemadel lõputööde kirjutamine on alati väga riskantne.
Carl Bergbohm hindas Poska uurimistööd muidugi täie rangusega ehk hindega „küllalt hea“ (ziehmlich gut), mis tähendas, et seda tulemust ei saanud esitada kõrgema astme diplomi taotlemiseks.
Võib arvata, et Poska kaaslased ja lähedased tundsid sel hetkel noormehele kaasa. Kindlasti ei osanud viimane arvata, et läheb vaja veel peaaegu 30-aastast advokaaditööd Tallinnas, enne kui tal läheb oma omaaegset iseseisvat teadustöö ponnistust väga ja väga vaja.
Pärast 2. veebruari 1920 oleks Carl Bergbohm ilmselt öelnud oma kunagisele õpilasele Jaan Poskale – omaaegne, esialgu ehk mitte väga õnnestununa tundunud vaev kirjatöö kallal teemal „Sõjaseisundist rahutegemiseni“ oli ikkagi väga praktiline ....
Kommentaar: 20 . sajandi rahulepingutest – Tartu rahu 2. veebruar 1920 (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Suur aitäh prof. Peeter Järvelaiule huvitava tagasivaate eest ajalukku!
Arvamus
TRENDING
