Elle Puusaag Eesti Elu

Aasta 1812… Nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas möllasid sõjad. 1812. a vallandus relvakonflikt Prantsusmaa ja Venemaa vahel. See algas 24. juunil 1812, kui 640.000-meheline Prantsuse armee ületas Venemaa piiri. Kõnealuse rünnaku peamine vastupanujõud oli Vene 1. armee, mida juhatas kindral Michael Andreas Barclay de Tolly.

Venemaa ajaloo üks silmapaistvamaid väejuhte Barclay de Tolly oli sündinud Kuramaal, tal oli mõis Jõgevestel. Tema adjutandiks oli aga 1812. a Raasiku ja Kambi mõisnik major Woldemar von Löwenstern. Ehkki Barclay de Tolly süda maeti Preisimaale, balsameeriti ta surnukeha ja toodi Jõgevestele, kus ta maeti perekonna hauakambrisse. Kindrali mausoleum on üks Eesti vaatamisväärsusi ka tänapäeval.

[/B]“Kui Prantsus Moskvas käis”[/B]

Küllap oleme kõik seda rahvapärast väljendit ja ehk isegi lööklaulu kuulnud. Napoleoni sõjad mõjutasid kaudselt isegi Eesti ala, sest 1812. a sõtta värvati seal talupoegi nekrutiteks. Nii et kui “Prantsus Moskvas käis”, oli Eesti meestelgi sellega pistmist.

Nagu iga sõda, tõi seegi palju kannatusi. Muuhulgas kasutasid vene väejuhid nn põletatud maa taktikat, mille käigus hävitati lähenevate prantslaste teelt toidu-, teravilja- ja heinavarud ning lahingumoon. Moskva pandi põlema, mille tagajärjel hävines linna 9000st ehitisest 6500. Kõige selle eesmärk oli võtta vaenlase vägedelt talveks majutuskohtade ja varustuse hankimise võimalused. Niisugune taktika täitis ilmselt oma eesmärki ja oli üheks põhjuseks, miks Napoleon kaotas 1812. a sõja.

Sõda Ameerika mandril[B]

1812. a puhkes sõjaline konflikt ka Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vahel. Ajaloolased seostavad seda Napoleoni sõjategevusega Euroopas, sest juba 1806. a andis Napoleon Bonaparte korralduse blokeerida kõiki Briti laevu Euroopa sadamates. See andis brittidele omakorda idee blokeerida Ameerika laevu, takistamaks neil edendada kaubavahetust Euroopas. Briti-Ameerika konflikt küpses… Et Kanada oli tol ajal Suurbritannia koloonia, kisti temagi sõtta. Kanada poolel võitles ka siinne põlisarahvas, kellele oli antud mitmeid ahvatlevaid lubadusi.

Sõjasarve hüüd

Ameerika Ühendriikide ja Briti impeeriumi vahelised pinged tõusid väga kõrgele. 1. juunil 1812 kõlas juba tõeline sõjasarve hüüd, kui president James Madison tegi kongressile ettepaneku kuulutada sõda Suurbritanniale, mis leidis ka mõlema koja heakskiidu.

Juba paar aastat varem oli „sõjakotkas“ Henry Clay kutsunud üles hõivama Kanadat, kus tol ajal elas pool miljonit inimest, nendest suur osa prantsuse päritolu. Kas ja kuivõrd need kanadalased soovisid võidelda Briti impeeriumi eest, oli omaette küsimus. Kuid Ameerikas peeti juba ennatlikke plaane karu naha müümise suhtes, ehkki karu hulkus alles metsas. Arutati, mida teha hõivatavate Kanada aladega, eriti nn Upper Canada’ga (praegune Ontario), mis oli põhiliselt asustatud inglise keelt kõnelevate kanadalastega. Et Atlandi äärsed Kanada piirkonnad olid Briti merejõudude kaitse all, mis tunduvalt ületasid Ameerika omi, hoiduti nende osas sõjaplaanidest. Aga britid ja kanadalased olid ka paremini sõjaks valmis kui ameeriklased. See fakt oli ameeriklastel jäänud silmapaari vahele. Andekas ja võimekas väejuht, Briti kindralmajor Sir Isaac Brock valmistus suure põhjalikkusega eelseisvaks sõjaks.

Thomas Jeffersoni arvamus, et Kanada vallutamine on vaid „läbimarssimise küsimus“ osutus valeks. Ameeriklasi tabas 1812. suvel ja sügisel üks kaotus teise järel.
Brittide strateegia osutus aga efektiivseks, nii maal kui veekogudel.

[B]Rahuleping


Et sõjatandril jäi ameeriklaste võit vaid unistuseks, võttis president Madison rõõmuga vastu Vene tsaari ettepaneku vahendada rahuläbirääkimisi Inglismaaga. 1814. a. jõululaupäeva õhtul allkirjastati rahulepe. Sõda oli lõppenud.

Hiljuti viisid perekondlikud asjaolud mind Washingtoni. Olles lugenud mitmeid artikleid 1812. a sõjast, tekkis huvi külastada Ameerika ajaloo muuseumi, et hankida selle ammuse sõja kohta rohkem infot. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et selle sõja asjaolusid on muuseumis üpris tagasihoidlikult valgustatud. Ometi tõi just Ameerika Revolutsiooni (1776) ja Kodusõja (1861–1865) vahele jäänud 1812. a. sõda USAs esile terve plejaadi andekaid poliitikuid ja juhte. Aga kes tahakski oma ajaloost kaotusi esile tõsta?! Hiljutise arvamusküsitluse kohaselt peavad 17% kanadalasi 1812. sõda väga tähtsaks ajalooliseks sündmuseks, sama arvab vaid 3% ameeriklasi.

Muuseumi kauplusest leidsin Walter R. Bornemani raamatu 1812 – The War that Forged a Nation. Nii et mitte ainult juhte ei sepistatud sel ajal, vaid kujundati kogu ameerika rahvust. Raamat on huvitav ja inforikas. Oli ka võimalus viibida kaunis, ja vaikses Leesburgi linnakeses, millel on olnud au olla 2 nädalat USA pealinn, kui Valge Maja süüdati põlema ja võõrväed võtsid võimust Washingtonis.

1812. a sõja võitjad ja kaotajad

Ameerika lootus, et Upper-Canada heidab endalt rõõmuga Briti ikke, osutus petlikuks. Ameerika ajaloolane Richard Hofstadter on nimetanud 1812. aasta sõda naeruväärseks, imelikuks ja mõttetuks sündmuseks ning soovitab seda koguni unustada. Ameeriklaste jaoks oli selle sõja tulemus kahe tähendusega. Ühelt poolt kaotus, ambitsioonide põrmustumine ja läbikukkumine; teisalt aga hea õppetund, kuidas ja mil määral tõsta oma sõjalist potentsiaali. Samas mõisteti, et Ameerika Ühendriigid ei saa ega tohi kunagi heietada laienemisambitsioone Kanada territooriumile, mida pole ka kunagi enam üritatud korrata.

Ameeriklasi hämmastas Upper Canada eliidi lojaalsus Briti troonile. Sõja võiduga külvati Kanadas mulda esimesed rahvusliku iseteadvuse ja identiteedi seemned. Tänu 1812. a sõjale pandi alus tänapäevasele Kanadale. Kaotuse korral poleks vist tänapäeval Kanadat olemaski. Niagara jõele vaatav Sir Isaac Brocki hiigelkuju edastaks otsekui sõnumi: „Kanadalastel on oma rahvas ja riik, mida ka ameeriklased selle kohta ei ütleks.“

Märkmed: