25. märtsil süüdati Tallinnas Vabaduse väljakul Eesti Noorteühenduste Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu mälestusüritusel 1949. a. küüditamisohvrite mälestuseks üle 21.000 küünla.
Algselt kavandatud eesmärk läita tulesäde vähemalt iga 1949. aasta märtsis küüditatud Eesti perekonna auks kasvas võimsaks manifestatsiooniks, mis näitas, et eestlased peavad oma vabadust ja iseseisvust ka täna väga tähtsaks. Vähe sellest – üritus tahetakse muuta iga-aastaseks üle-Eestiliseks traditsiooniks. Selle eestvedajaks oli noor õpetaja Tanel Tsirgu, kellele ajaleht Postimees pühendas 27. märtsil artikli „Noore õpetaja julgustükk“.
Tanel Tsirgu vanavanemad põgenesid 1949. a. märtsis Setomaal küüditamise eest hobusega metsa varjule ja pääsesid niimoodi Siberisse sõidust. Kas nad võisid siis arvata, et nende lapselaps 61 aastat hiljem Tallinnas selle inimsusvastase kuriteo mälestamiseks niisuguse liigutava aktsiooni korraldab? Tsirgu ütles küüditamise aastapäeva kohta ise nii: „See ei ole ainult üks suur leinamine, see peaks meie inimestele olema ka juhtunu teadvustamine. Tunne, mis meid Vabaduse platsil valdas, oli võimas. See näitab, et meie rahvast 61 aasta eest tabanud terrori meelespidamine läheb korda ka noortele, kelle isiklik side tollaste sündmustega ei ole enam vahetu.“
Tsirgul tekkis idee midagi taolist organiseerida mullu, kui sellest kurvast päevast möödus 60 aastat. Aga siis jäi aega väheks. Nüüd, aasta hiljem, tegi ta selle koos oma mõttekaaslastega teoks.
Pealtnägijate sõnul oli pimeduses värelev küünaldemeri lummav ja mõjuv vaatepilt ega jätnud kedagi ükskõikseks.
Sama mõjuvaks kujunesid ka varem toimunud pärgadepaneku tseremooniad sealsamas Vabaduse väljakul Vabadussõja võidusamba jalamil ning Tartus, Murtud Rukkilille monumendi juures, kus Kõrgema Sõjakooli kadetid mälestasid märtsiküüditamise ohvreid.
On muidugi tervitatav, kui poliitikud ja ajaloolased juhivad küüditamisele tähelepanu. On ka suurepärane, et seda inimsusevastast kuritegu arutatakse komisjonides ja konverentsidel. Kuidas muidu suudaksimegi oma väikese rahva kannatustega jõuda rahvusvahelisse ruumi? Kuid see pole mitte ainult rahvusvahelise avalikkuse jaoks oluline.
Tallinna gümnasist Sergei Metlev, kes on saanud tuntuks oma tõelise eesti meelsusega, pidas eelmisel pühapäeval XIV Jüri Kukele pühendatud konverentsil Tartu ülikoolis ettekande „Eesti ajalugu läbi vene noorte silmade“, kõneldes ühekülgsest ja valikulisest ajaloo õpetamisest vene koolides ja kuidas see on kujundanud õpilaste hoiakuid. Ehkki Eestis on üles kasvanud terve põlvkond vene noori, kes ei ole elanud päevagi N. Liidus ning on omandanud hariduse Eesti Vabariigis, ei tunne nad kahjuks Eesti ajalugu.
Metlev, kes ise osales 25. märtsi küünalde süütamise üritusel Vabaduse väljakul, kuulis koju sõites järgmist vene noorte mõttevahetust: „Nägid, kogu Vabaduse väljak on küünlaid täis! Huvitav, mida need eestlased seal tähistavad?“ Tema tuttav arvas, et see on mingi järjekordne eesti natsionalistide mälestamine ja just sellepärast läheb tema kindlasti 9. mail pronkssõduri juurde ennast näitama. Metlevi hinnangul pärinevad sellised väärastunud seisukohad koolist ja perekonnast, aga ka Venemaa Eesti vaenulikust propagandast.
Metlev tõdeb, et koolis pole ta saanud peaaegu mingeid teadmisi näiteks Vabadussõjast. Paljudes vene kodudes ei tunnista vanemad siiani Eesti okupatsiooni. Vene propaganda vastu soovitab Metlev astuda tõe rääkimisega. Muu hulgas tuleks rääkida ka sellest, kuidas küüditati tuhandeid inimesi Siberisse, kuidas hävitati iseseisev Eesti Vabariik, kuidas toimus venestamine jne. Küsimus on muidugi selles, kas venelased on tõest üldse huvitatud ja valmis seda kuulama.
Küllap oli 25. märtsil Tallinnas korraldatud üksmeelne mälestushetk palju kõnekam kõigist sõnadest. Hea, et see jõudis televisiooni vahendusel ka kõikidesse eesti kodudesse, edastades sõnumit, et ühtki küüditatut pole unustatud.