23. august 1939 on üks süngemaid päevi Balti riikide ajaloos. Sel päeval kirjutasid tollase NSVL RKN esimees Vjatsheslav Molotov ja Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla kurikuulsa 10 aastase tähtajaga mittekallaletungipakti (MRP), millega sisuliselt jaotati Euroopa huvi- ja mõjupiirkondadeks. MRP salajase lisaprotokolli (mille olemasolu N. Liit kategooriliselt eitas 1989. aastani ja hiljemgi ametlikul tasandil) piiritleti Saksa ja N. Liidu huvipiirkonnad. Kõnealuse dokumendi lisaprotokolli muudeti osaliselt 28. septembril 1939 alla kirjutatud NSV Liidu-Saksa sõprus- ja piirilepinguga. Tehing andis NSVL-ile võimaluse okupeerida poolsajandiks Balti riigid ning upitada seal võimule oma marionettvalitsused.
Selle kuritegeliku sobingu mõju ulatub 21. sajandisse, ka 23. augustisse 2002, olles nii või teisiti puudutanud küll vist iga eesti perekonda. Kes teaks ja mõistaks seda paremini kui väliseestlased oma traagilise saatusega!?
1987
Möödunud nädalal möödus 15 aastat MRP ja selle salajase lisaprotokolli suuremast avalikustamisest Tallinnas, vabadusvõitlejate rahvakoosolekul Hirvepargis, mida sageli loetakse meie iseseisvuse taastamise alguseks ja selle sümboliks.
Teet Kallas nimetas oma päevakohases artiklis, et tagasihoidlik ja hubane parginurgake Tallinnas sai 15 aastat tagasi poliitilise tähenduse, kui MRP salapakti aastapäev ja kõnealuse kurikuulsa dokumendi avalikustamise nõue tõi ennekuulmatu hulga inimesi Hirveparki. „Ja ka teadmata arvu seni üsna nähtamatu salaarmee võitlejaid, KGB agente,” lisab Kallas ning meenutab, kuidas need tegelased askeldasid lausa avalikult oma kohmakavõitu kino- ja videotehnikaga. See pretsedenditu julgustükk pani aluse suurte miitingute ja rahvakoosolekute tormisele ajajärgule, mis kogus järjest auru ja jõudis oma kulminatsiooni öölaulupidudes ja Balti ketis.
Poliitilise tormi ja tungi ajad on nüüdseks vaibunud, kuid paljud valupunktid jäänud või isegi teravamalt pinnale tõusnud kui 15 aastat tagasi. Paljud neist julgetest ja südidest rahvuslastest, kes 15 aastat tagasi Hirvepargis ajalugu tegid, on täna kõndimas erinevaid poliitilisi radu. Nende read on lõhenenud, tõekspidamised ja proriteedid muutunud. Just seetõttu korraldati ka kaks erinevat üritust: esimese korraldas kultuuriselts Hirvepark koos Kistler-Ritso sihtasutusega, teise aga Jüri Liimi ja Tiit Madissoni eestvedamisel kogunenud radikaalid.
Eesti press tõstab tänavuselt koosolekult esile nõudmisi koolide olukorda parandamiseks, nimelt väiksemaid õppeklasse. Riiki kutusti mitte rahastama koole, kus algastmes on üle 24, keskastmes üle 30 ja gümnaasiumis üle 36 õpilase. Mõisteti hukka ka natsikurjategijaid jahtiva Wiesenthali Keskuse juhi Efraim Zuroffi tegevus. Rahvakoosolekul kõneles teiste hulgas EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Isamaaliitlane Mart Nutt rõhutas oma sõnavõtus, et Hirvepargi meeleavaldus oli 1987. aastal „põhimõtteliselt aastakümnete järel esimene idablokis toimunud omaalgatuslik rahvameeleavaldus, mida ei aetud jõuga laiali”. Kõneles Tunne Kelam Isamaaliidust, kes ütles, et Hirvepark tähistas Nõukogude ühiskonnas demokraatliku alternatiivi teket. Seejärel suunduti Toompea lossi konverentsile „Vastupanust vastutusele.” Pealelõunal kogunes seltskond, kelle eestkõnelejaks oli Tiit Madisson, kes kritiseeris Eesti eelseisvat ühinemist ELiga, nähes selles vabaduse kaotust. Jüri Toomepuu kritiseeris suuremaid parteisid.
Keegi pensionär kandis sinimustvalges kirjas loosungit eesti keele kaitseks, koguti ka allkirju nõudekirjale, et mets ja põllumaa ei läheks kontrollimatult välismaalaste või rahameeste kätte.
Kõige ootamatum oli aga üleskutse saata toidupakke nälgivatele Eesti maapiirkondadele. Soovija võis välismaistest toiduainetest koosneva paki sajakonna krooni eest ka kohapeal lunastada.
Saatuse irooniana mõjus samal päeval avaldatud Inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni teade sellest, et 36. Eesti politseipataljon osales 1942. aastal juudivastastes kuritegudes Valgevenes. Kapo on teatavasti korduvalt kinnitanud, et neil pole tõendeid eestlaste osalemise kohta Valgevenes toime pandud juudivastastes kuritegudes. Jääb üle loota, et komisjonil on piisavalt sellekohaseid tõendeid.
Siiski tuleb pidada ebasobivaks ja isegi kohatuks selle uudise edastamist nii traagilisel päeval nagu seda on 23. august.
Nüüd asub endise presidendi Lennart Meri poolt ellu kutsutud komisjon uurima nõukogude okupatsiooni aega Eestis, millele pandi nurgakivi 23. augustil 1939.