65 aastat tagasi, 4 –11. veebruarini 1945 toimus Krimmis, Musta mere kaldal, Jalta lähedal asuvas uhkes Livadia palees konverents, kus NSVL, USA ja Suurbritannia jaotasid omavahel II maailmasõja järgse Euroopa ja Aasia. Kohtumisel osalesid ülalmainitud riikide juhid (vastavalt) – Jossif Stalin, Franklin Delano Roosevelt ja Winston Churchill.

Saatulikud otsused

Jaltas kooskõlastati Saksamaa lõpliku purustamise plaan ning otsustati jaotada Saksamaa ning ta pealinn Berliin neljaks ühisele kontrollkomisjonile alluvaks okupatsioonitsooniks ja -sektoriks, kaasates neljanda riigina sellesse Prantsusmaa.

Nagu 1943. a. Teherani konverentsilgi, otsustasid Stalin, Churchill ja Roosevelt jätta Baltimaad Nõukogude mõjusfääri ning rahulduda Saksamaa tingimusteta kapituleerumisega. Saksamaalt otsustati nõuda sõjakahjude hüvitamist ning sealsed riigimehed ja väejuhid tuua kohtu ette.

Ühtlasi lepiti kokku, et lääneliitlased pidid üle 5 miljoni N. Liidu kodaniku, kes olid põgenenud lääneliitlaste poolt okupeeritud alale, NSVL-i tagasi saatma. Seda ka tehti. Paljud neist tapeti hiljem Venemaal, ülejäänud saadeti sunnitöölaagritesse, kus suurem osa neist hukkus.

Samal konverentsil otsustati veel, et N. Liit pidi pärast Saksamaa vallutamist ründama Jaapanit. Lepiti kokku ka Korea ühise okupeerimise suhtes ning ÜRO loomises.

Roosevelt ja Churchill üritasid küll luua mingit ühisrinnet Stalini vastu, nõudes 1941. a. Atlandi Harta põhimõtetest kinnipidamist, mis sätestavad õiguse elule, iseseisvusele ja usulisele vabadusele. Stalin lubaski seda, kuid välistas teiste riigipeade ettepaneku, et kõigil 16-l liiduvabariigil oleksid oma esindused ÜROs. Eriti Roosevelt, aga ka Churchill, jäid uskuma Stalini lubadusi tagada vabad valimised N. Liidu poolt okupeeritavates „vabariikides“.

Konverentsist loodi tegelikkusest täielikult erinev illusoorne pilt. Ometi määrati just seal kergekäeliselt miljonite inimeste saatus, mille rängad tagajärjed on tuntavad siiani.

Jalta: rahu hind

Wall Street Journal’i toimetaja Matthew Kaminski viib 3. veebruaril ilmunud artiklis Hour by hour with Churchill, Stalin and Roosevelt lugeja 65 aasta tagusele kohtumisele. Ta nimetab seal vastuvõetud otsuseid ja tehinguid poliitilise läbikukkumise sümboliteks, meenutades, et N. Liidule anti absoluutne kontroll ikestatud Ida-Euroopa rahvaste üle. „Onu Joe“ küünte vahele sattusid poolakad, ungarlased, baltlased, tshehhid jt.

Külma sõja lõppemine andis ajaloolastele võimaluse heita pilk 1945. a. veebruari alguspäevadesse. Seda on suurepäraselt teinud Ukrainast pärit Harvardi Ülikooli professor S. M. Plokhy raamatus Yalta: The Price of Peace. Värvikalt toob ta lugejate ette kolme vananeva riigipea portreed, kes langetasid miljoneid inimesi puudutavaid ajaloolisi otsuseid. Plokhy nimetab asju õigete nimedega ja annab Jalta otsustele hävitava hinnagu.

Kõigepealt kohtume USA presidendi Roosevelt’iga, kes lubas 20. jaanuaril 1945 peetud inauguratsioonikõnes töötada õiglase ja ausa rahu jaluleseadmise nimel. Seda eesmärki tõttaski ta siis täitma Jaltasse, peamiselt siiski selleks, et leida Stalinilt tuge ÜRO loomisel ja USA-le liitlast sõjas Jaapaniga. Kõik muu oli teisejärguline, eesmärk pühendas abinõu.

Plokhy arvates tuli Churchill Jaltast otsima võimalusi iseseisva ja demokraatliku Prantsusmaa ning Poola taastamiseks, mida ta pidas kriitiliselt tähtsaks Euroopa tuleviku poliitilise tasakaalu seisukohalt.

Stalini plaanid olid teadagi imperialistlikud – saada tagasi 1920. a. kaotatud Poola alad ja allutada Ida-Euroopa nõukogude rezhiimile.

Plokhy viib lugeja Livadia paleesse ja annab talle 65 aastat tagasi toimunust täpse ülevaate. Omaaegsete vestluste rekonstrueerimist on tal võimaldanud autentsed arhiivimaterjalid.

Julgus või kõhklus tunnistada Jalta vigu

Enne Venemaa võidupüha pidustustele siirdumist, 7. mail 2005 väljendas USA president George W. Bush Riias peetud tähelepanuväärses kõnes toetust Balti riikide ajalookäsitlusele, öeldes: „Me ei korda eelnevate põlvkondade tehtud vigu ega kavatse türanniaid lepitada või välja vabandada ega ohverda vabadust petlikule stabiilsusele. Jalta kokkulepe jätkas Molotovi–Ribbentropi Pakti ebaõiglast joont. Jälle kord istusid selle maailma vägevad ümber läbirääkimislaua, vaadates mööda väikeste riikide vabadusest. Katse ohverdada vabadus stabiilsuse eest tõi kaasa lõhestatud ja ebastabiilse Euroopa. Miljonite Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste vangistus jääb üheks ajaloo suuremaks veaks.” Ajakirja Newsweek tegevtoimetaja Jon Meacham nimetas Bushi Riias esitatud mõtet Jalta tähendusest „luuavarre pistmiseks Roosevelti ratastooliratta kodaraisse“.

Paar päeva varem kommenteeris Jalta kohtumist ka Vene president Vladimir Putin: „Baltimaad olid maailmapoliitikas vahetusrahaks. Sõjajärgsed suhted Euroopas olid rajatud liitlaste otsustele, sealhulgas Jalta kokkulepetele. Sellega jagasid liitlased endi vahel justkui mõjusfäärid – sellest tuleb otsesõnu rääkida.“ Ometi ei vaevunud ta mainima, et II maailmasõda tõi paljudele rahvastele ränki kannatusi mitte üksnes natsi-Saksamaa, vaid ka Stalini rezhiimi julmuste tõttu.

•••

On hämmastav, et eesti pressis pole ilmunud kuigi palju materjali Jalta konverentsi kohta võrreldes näiteks MRP-ga. Viimane on teatavasti tunnistatud õigustühiseks ja mõistetud hukka nii Saksamaa kui N. Liidu poolt. Aga Jalta lepped? Eesti poliitik Marko Mihkelson leiab, et niisamuti peaksid USA, Inglismaa ja NSV Liidu õigusjärglane Venemaa tunnistama õigustühiseks ka Jalta lepingu need osad, mis põhjustasid Balti riikide teistkordse okupeerimise N. Liidu poolt ja mille tagajärjeks olid kommunistlikud kuriteod aastail 1944–1991.

Märkmed: