Lapsepõlve mälestuste salvest kerkib esile vanaema, kes kerilaudadele paigutatud lõngavihist seadis kokku lõngakera. Kui algul ei tahtnud väike lõnganutsakas tal peos püsida, siis suureks keraks paisudes oli jälle sama häda – vanaema sõrmed ei suutnud seda enam haarata ja ta pillas selle ühtelugu maha.
Vanemad lugejad teavad muidugi, millest ma räägin, nooremad ei tea aga midagi kerilaudadest ega lõngavihtidest. Ometi oli lõnga ketramine ja kerimine tüüpiline naiste töö eesti taludes hämaratel sügis- ja talveõhtutel, mida tehes aeti juttu, visati nalja ja räägiti lastele endisaegsest elust. Seega siis idüll, millesse mahtus korraga kadestusväärselt nii töö, suhtekorraldus kui pedagoogika. Ja nii põlvest põlve. Tänaseks on see kaotatud paradiis, mille on põrmustanud arvutid ja telerid. Kas me oleme selletõttu õnnelikumad oma kaugetest eelkäijatest? Vaevalt küll.
Mööduvat aastatki võib hea tahtmise korral võrrelda lõngakeraga – algul väike ja nüüd juba suur kui pall, mida enam peos ei saa hoida. Nii palju päevi ja sündmusi! Selle kõik võime aasta lõpul lahti harutada ja meenutada, mida nüüd juba raugaikka jõudnud 2007 meile tõi.
Kui vanaemal oli plaan kududa kindaid või kampsunit, oli korvis mitu erinevat värvi lõngakera. Nii on ka aastad väga erinevad. Mõned neist on harukordsed ja meeldejäävad – säravat värvi suurte võitude ja edu aastad. Need on pakkunud meile põnevust, väljakutseid, loova töö rõõmu ja kordaminekuid. Selliseid on tore uuesti päev-päevalt lahti harutada ja läbi elada.
Meie silmad on ju ikka ja alati Eesti peal. Mööduva aasta tippsündmuseks oli seal kahtlemata pronkssõduri teisaldamine tema õigesse asupaika – kalmistule. See valitsuse ja peaminister Andrus Ansipi julge samm tõstis nii meie rahvuslikku enesekindlust kui riigi rahvusvahelist autoriteeti. Oma isiklikke tänavusi kõrghetki teame ise.
Paljud möödunud aastad on olnud ehk tavalised ja üksluised – justnagu hallid lõngakerad vanaema korvis. Pole juhtunud midagi erilist ega meenutamisväärset. Ometi on needki palju paremad kui musta värvi sünged aastad , mis on toonud kaasa leina, korvamatuid kaotusi ja suuri muresid. Neid tahaksime pigem oma mälust kustutada.
Jah, igal aastal on oma nägu ja värv. Alustades 1. jaanuaril 2008 uut lõngakera, ei tea me, mis see kaasa võib tuua. Kas lõng on vihis ühtlane ja ilus või tombuline ja ebatasane? Lõnga kvaliteedist oleneb aga paraku kootava eseme ilu.
Samamoodi oleneb meie elukangas palju meie lõnga kvaliteedist ehk ellusuhtumisest ja häälestatusest. „Öelge ilusaid asju!“ soovitas Merle Jääger kevadel ühe oma artikli pealkirjas, kutsudes lugejaid üles vähem virisema ning rohkem naeratama ja kaasinimesi tunnustama.
Suurepärane soovitus, mida tasub järgida aastal 2008.
Kommentaar: Aasta kui lõngakera
Arvamus
TRENDING
