On lõpule jõudmas 21. sajandi esimene aastakümme — 00-aastad. Üldiselt on olukord Eestis natuke stabiliseerunud, isegi masust hakatakse üle saama, aga selle mõjud jätkuvad siiski veel mõnda aega. Olukorda nimetavad mõned kriitiliselt stagnatsiooniks, teised optimistlikumalt stabiilseks. Oleneb vaatleja poliitilisest seisukohast. Opositsioon näeb pessimistlikult ainult majanduslikku auku, valitsus selle ääri, mille kaudu on võimalik välja ronida.

2010 on ka viimane krooni aasta. See sai Eesti rahaühikuks 1928. aastal, eluajaks jäi ainult tosin aastaid. Praegune kroon jõudis saada täiskasvanuks — 18-aastaseks. Kuidas euroga edasi läheb, näitab tulevik. Pessimistide arvates polevat seda eurol, nagu on kogu aeg räägitud ka Euroopa Liidu lagunemisest. Ajaloolasena võib ennustamata kindlalt öelda, et loomulikult pole praegune liit mingi lõplik moodustis ega lahendus, muutub kindlasti aja kulgedes, palju oleneb sisemistest lahkhelidest ja välismõjudest. Nii on see alati olnud. Visionäärid arutlevad võimalike lõpptulemuste üle, tavainimesed püüavad kasutada praegu kehtivaid võimalusi.

Sotsioloogide uurimisobjekt — inimühiskond — on täpselt samuti liiga suure muutujate hulgaga, et ennustada pikema aja peale ette. Küsitlustulemused võivad ju näidata nii mõndagi, kuid ikka seda, mismoodi inimesed arvavad olevat, mitte, kuidas objektiivselt on. Ja sellele näivusele ei saa rajada kogu poliitika planeerimist.

Kroonilt eurole üleminekut kommenteerides ütleb Mihkel Mutt: „Minevikku ei tohi unustada, ka seda mitte, et Eesti iseseisvus pole seaduspära, vaid on õnn ja ime. Aga pidevalt ei saa sellele mõelda, ka imega tuleb harjuda, muidu ei saa elada. Umbes paarkümmend aastat on selleks paras aeg. Nooremad võtavadki iseseisvust endastmõistetavana ning sellepärast ei ole neil ilmselt ka niisugust emotsionaalset sidet krooniga nagu nende isadel-emadel.“ (Postimees, 28.07.2010)

Ajalehtede kommentaarides kajastub palju pettumist taasvabanenud Eesti üle, „kas sellist Eestit tahtsime?“. Küllap on siin tegemist kõrgendatud ootusega ja seetõttu illusiooni purunemisega. Demokraatia idealiseerimine on alati iseloomustanud rahulolematuid despotismi pihtide vahel. Toona paistsid paljud asjad kaugelt vaadates kullana hiilgavat. Kui avanes võimalus neid lähemalt uurida, selgus, et hoopiski mitte alati ei olnud sisu see, mida võinuks klantsvälimuse järgi arvata. Nii nagu ei ole tõsiusklikule võimalik selgeks teha, et Jumalat ei ole olemas, ei ole tõsimeelsele eelmise süsteemi teenrile võimalik selgeks teha selle režiimi koledust. Kommunismipäike oli lihtsalt nii pimestav. Lõppude lõpuks tuleb ju kuidagi õigustada oma tookordset panust. Nii heietavad mõned, et olid ikka ilusad ajad. Need heietused ei too aga tagasi selle režiimi poolt tapetud ja pagendatud eestlasi, ei heasta eesti rahva kallal toime pandud vägivalda.

Selle kohta ütleb üks kommenteerija üsna kibedalt: „Mida tegid need 50 okupatsiooniaastat, polnud mitte niivõrd meie purustatud linnad ja põletatud külad, isegi mitte lagastatud loodus ja hävitatud inimelud, vaid väärastunud mõtlemisviis ja eetika. Suur osa isamaaliselt mõtlevaist inimesist puhkab igavest und lugematuis nimetuis haudades üle terve Euraasia mandri või pillutati laiali üle kõigi mandrite.“

Olen aasta jooksul pühendanud üsna palju tähelepanu Eesti ajaloo korrigeerimisele Moskva tõlgenduste suunas. Lähtekohaks on saksapoolne ettepanek Balti-Vene ühisajaloo õpiku koostamiseks. Üldiselt tuleks taolisse ettepanekusse suhtuda skeptiliselt. Et ajalugu on eeskätt rahvusteadus ning kuna igal rahval on oma ajalugu, ajalookogemus jne, siis oleks küllaltki ebareaalne sellise õpiku koostamine.Vene stalinistid on eestlastelt kord juba oma ajaloo ära võtnud ja keelanud, 50 aastat oli oma ajaloost rääkimine ja selle mäletaminegi raske kuriteona karistatav. Õigus de facto ajaloole on nagu õigus de facto emakeelele. Ei saa olla poolikut keelt segamini vene keelega, ei saa olla poolikut ajalugu vormis, mis Moskvale meeldiks. Igaviku vaatekohast (sub specie aeternitate), mida lansseeris Baruch Spinoza, kaovad küll rahvad ja muutuvad keeled, aga me elame veel ja räägime ka eesti keelt!

Mustvalge ajalookäsitlusega Teise maailmasõja ja selle tagajärgedega poolele Euroopale jättis hüvasti USA president Georg W. Bush, kes 2005. aasta 7. mail deklareeris Riias, et 1945. aasta Jalta lepete tagajärjeks oli „one of the greatest wrongs of history“/ „üks ajaloo suurimaid ülekohtuid“.

Ühe aasta peateema kohta ütleb värske Nobeli laureaat Mario Vargas Llosa, et multikulturism on tegelikult selle väljendus, et ei usaldata täielikult demokraatiat ja selle väärtusi. Hakatakse kõhklema, ollakse ebakindel, ei teata, mida öelda, kui nähakse vähemuste väärtegusid.

Märkmed: