On kuritegusid, mille eest teatud aja möödudes ei saa inimest vastutusele võtta, ja ka selliseid, mis kunagi ei aegu. Viimaste hulka kuuluvad mh inimsusevastased kuriteod — genotsiid jt sellesarnased.
Eesti Päevalehe (EPL) 8. novembri juhtkirjas on juttu 7. novembril Pärnu maakohtus lõppenud inimsusevastaste kuritegude protsessist, kus küüditamises osalemise eest määrati tingimisi vanglakaristus kunagisele julgeolekutöötajale Vladimir Kasele. See tähendab, et kurjategija ei pea füüsiliselt kunagi vanglas istuma, kui ta viksilt käitub ja kõiki ettekirjutusi täidab. Mees ise oli hämmeldunud kohtuotsuse üle ja leidis, et ta polnud milleski süüdi. Proovis vassida ja valetada pealegi.
Seda võiks nimetada sümboolseks karistuseks, sest Vladimir Kasel ei tule kunagi taluda neid kannatusi ja seda valu, mis said osaks tema ohvritele — küüditatutele. (Puht-juriidiliselt on muidugi ka tingimisi mõistetud karistus kriminaalkaristus.)
Argumendid ei pea vett
Eestis on siiani kokku süüdi mõistetud üle 10 küüditaja. Päevalehe ülalmainitud juhtkirjas nenditakse: „... iga kord, kui nende üle kohut peetakse, leidub „tarku”, kes tulevad välja kahe argumendiga. Esiteks öeldakse, et tegu on vanade ja haigete inimestega, mistõttu nende üle kohtupidamine pole eetiline. Teiseks väidetakse, et tegu polnud käsuandjate, vaid -täitjatega.“
Meenutagem, et rahvusvahelise õiguse põhjal ei oma aegumatute kuritegude puhul vanus ega haigus mingit tähtsust. Kõik teavad ju, kuidas Wiesenthali keskus jookseb ajaga võidu, et natsikurjategijaid tuvastada ja kasvõi viimsel hetkel kohtu ette tuua.
Tahaks ka koos EPL-i juhtajakirjanikuga küsida, kas küüditajad ise arvestasid kellegi vanust, kui nad vanurid, lapsed ja naised loomavagunites Siberisse saatsid? Viktor Kasele määratud leebe karistuse põhjuseks on muidugi asjaolu, et kohtualune pole oma kõrge vanuse tõttu enam Eesti riigi julgeolekule ohtlik.
Teise argumendi vastu astub EPL järgmiselt: „Euroopa Inimõiguste Kohus lõi tänavu rahvusvahelise õiguse seisukohalt olulise pretsedendi, kui ei võtnud päevakorda kahe Saaremaa küüditaja, August Kolgi ja Pjotr Kislõi kaebust. Kaebajad leidsid, et nad pole inimsusevastast kuritegu sooritanud, sest täitsid käsku. Kohus tõstis oma otsuses esile ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni formuleeritud Nürnbergi tribunali printsiipi, mis ütleb: „Fakt, et isik tegutses vastavalt oma valitsuse või ülemate käsule, ei vabasta teda rahvusvahelise õiguse järgi vastutusest tingimusel, et isikul oli võimalik teha moraalne valik“.”
Ülekohut ei tohi unustada
Mitmed endised küüditatud jäid rahule Pärnu maakohtu otsusega. Küllap on aeg nende haavu parandanud ja aidanud minevikuga lepitust teha, mis näitab nende inimeste suuremeelsust; võimet andestada või isegi unustada ülekohut. Nii on olukord üksikute inimeste tasandil — see oleneb suurel määral nende individuaalsest taluvusvõimest või iseloomust.
Rahvana (tervikuna) on meil aga raske ja ka võimatu unustada tohutut kaotuste hulka, mida eestlastel tuli taluda II maailmasõja päevil; samuti sellele järgnenud aastakümnete pikkust okupatsiooni totalitaar-rezhiimi veskites. Selle ülekohtu mõrusid vilju maitseme siiani.
Ehk suudaksime ka sellega kuidagimoodi leppida, sest minevikku me paraku muuta ei saa ja kibedus on ränk, edasiliikumist takistav hingekoorem. Suudaksime ehk tõesti, aga ei tohi, sest tegemist on ju aegumatute kuritegudega.
Moskva ründab väsimatult
Miks peaksimegi sellega leppima, kui Moskva püüab pidevalt Eestit rahvusvahelisse häbiposti naelutada, süüdistades teda vihkamise, rassismi, neonatsismi, fashismi ja veel paljude hirmsate pahede levitamises.
2004. a — siis, kui Lihula monument ja selle eemaldamine kirgi kütsid, esitasid Venemaa ja Valgevene ÜRO inimõiguste komisjoni istungjärgule resolutsiooni „Rassismist, rassilisest diskrimineerimisest, ksenofoobiast ja diskrimineerimise kõigist vormidest”. Selles dokumendis väljendati „sügavat muret“ endiste Waffen SS-i liikmete austamise üle, eriti SS-lastele monumentide ja memoriaalide püstitamise pärast; rõhutati, et sellega mõnitatakse SS-organisatsiooni ohvrite mälestust jne. Eelnõu esialgses variandis vihjati otseselt Eestile ja Lätile, lõppvariandis siiski mitte.
Resolutsioon võetigi vastu häälteenamusega 36:13. Venemaad see nähtavasti aga ei rahuldanud, sest ta on jätkanud oma teravaid ja põhjendamatuid rünnakuid paljudes rahvusvahelistes instantsides. Nüüd on tal plaanis esitada ÜRO Peaassambleele rassilist diskrimineerimist puudutava järjekordse resolutsiooni projekt (vt EE # 45, lk 2), mis käsitleb konkreetselt just Eestis mahavõetavate ja rajatavate monumentide temaatikat. Eesti — ja rassistlik?! Aga küllap Moskva juba teab, millise kaardiga mängida. Selline resolutsioon leiab kindlasti maailmaorganisatsioonis kõlapinda, sest fashism ja rassism on rahvusvaheliselt ju üheselt hukkamõistetatavad. Nõukogude genotsiidist rääkijad jäävad ikka veel hüüdjaks hääleks kõrbeks, aga selles pole meie jaoks midagi uut.
•••
Püüd leida neile kahele erinevale suhtumisele ühist nimetajat on muidugi mõttetus; sellega jõuame tagasi tuntud platsile nimega Square One ehk oma rännaku algpunkti, kus meil tuleb kahjuks tõdeda, et aegumatute kuritegude mõõdupuud ja kriteeriumid on ka 21. sajandil erinevad.
Just seetõttu väärivad meie toetust, tänu ja tunnustust need Eesti poliitikud, kes väsimatult püüavad rahvusvahelises fookuses hoida kommunismi aegumatuid kuritegusid. Nende vaieldamatuks saavutuseks on kommunismi kuritegusid hukkamõistva ajaloolise resolutsiooni vastuvõtmine Euroopa Parlamendis tänavu jaanuaris. Seda võib pidada esimeseks, ehkki pikaks sammuks natsismi ja kommunismi kuritegude tõelise võrdsustamise teel.
Kommentaar: Aegumatud kuriteod ja erinevad mõõdupuud (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
andestamine,see tähendab,et võib jälle
Kuna tundub, et kohtutest pole sel teemal palju abi loota siis soovitan nad üle tõrvata ja Jaanitule hästi lähedale sokutada - las tunnevad ka oma nahal veidi hirmu!
on veel üks Arteemi Naaber,miks teda ei karistada,üks väga jõhker perekond
Arvamus
TRENDING
