Praegu on see erinev – oli ju ka teisi riike: okupeeritud Baltimaad, kahelt poolt rünnatud Poola jne. Kas see pilt on muutumas? Ta sai vastuseks, et Lääs saab üha rohkem aru kommunismi kuritegudest, ent sealse avaliku arvamuse mõjutamine võtab aega. Applebaum viitas Poola ja Ukraina eeskujule probleemide lahendamisel, aga möönis, et see pole hea näide, sest mõlemad pooled soovisid leppimist. Ta ei usu, et Eesti ja Venemaa puhul oleks see ilmtingimata nii. Ainus lahendusviis oleks kõnelemine akadeemilisel tasemel, kutsudes näiteks Eestisse Vene ajaloolasi ja Eesti ajaloolasi Moskvasse. Kui seda ei juhtu, siis see probleem ei lahene. (PM 12.10.2007)
See on jälle hea tahe, millel pole katet. Vene teadlasel pole häält, kui partei ja valitsus seda talle ei anna. Parim, mis võib olla, on vaikimine (ka Stalini aja kuritegudest). Soomlased on üritanud, aga isegi Talvesõja alguse kohta pole ühisele seisukohale jõutud. Vene ajaloolaste enamik on võimutruu ja Putini sõnul on ajalugu poliitika. Propagandistliku ajalookäsitlusega vaidlemine on mõttetu.
Teisest küljest võiks ju maha salata faktid – MRP, Poola jagamine, Balti riikide annekteerimine, kallaletung Soomele. Kas seda kõike on tegelikult olemas olnud? Mõnede arvates oli see eriti kaval ja rahuarmastav plaan. See ajalugu on faktide mahasalgamise teadus.
Mõne Eesti teadlase arvates olevat Läänes raske seletada, kuidas me küll nende suure liitlase vastu julgesime astuda. Seletaks siis hoopis seda, kuidas nende suur liitlane äärmise püüdlikkusega aitas sakslastel Prantsusmaad vallutada ja Londonit pommitada? Kuidas Pariisi vallutamine langes kokku Balti riikide okupeerimisega; kas oli see tollaste liitlaste vahel kooskõlastatud? Stalin soovis igal juhul õnne, Hitler ei teinud seda avalikult. Kuidas on lugu Saksa ja N.Liidu ühise võiduparaadiga Brestis, mis on ka unustatud Lääne ajaloo müüdis?
Tallinna Ülikooli professori Rein Ruutsoo hinnangul ei jää ajalookirjutus ausaks, kui selle kõrval eksisteerib poliitika. Kas tema seisukoht on apoliitiline või neutraalne? Koos Ilmjärvega süüdistab ta Eestit koostöös Abwehriga. ERNA salk olevat takistanud „liitlaste“ võitu II maailmasõjas (?).
Ilmselt takistasid meie vanavanemad Vabadussõjas töötava eesti rahva vabastamist kodanlik-natsionalistlike vereimejate käest! Miks mitte lisada, et N. Liit ei teinud mitte ainult koostööd Saksa luurega, vaid sõdis koos hitlerlastega lääneliitlaste liitlasriigi Poola vastu? Seetõttu on rohkem kui imelik erapooletute teadlastena esinevate tegelaste süüdistused Eesti vastu Saksamaa toetamises, kusjuures on unustatud, et N. Liit oli 1939-1941 Saksamaa liitlane. Kui Hitler 1941. a ründas N. Liitu, kas viimane sai läänlaste liitlaseks oma valikul?
Rahva ajalooline mälu on tarvilikud teadmised, vältimaks tulevikus minevikus tehtud vigu. Rahvalt ei tohi ära võtta tema ajalugu – võitlust õiguse eest üldse eksisteerida. Röövvallutajad põhiliselt aga tegelevadki väikerahva ajaloolise mälu likvideerimisega. Kas sellele tuleb aidata kaasa unustamisega? Või oodata veel rida aastaid, kuni tülikad tunnistajad ja teadjad inimesed kadunud? Isehakanud „teadjad“ saavad siis ajaloo-uurimise sildi all rahulikult arhiividest otsida, mida nad vajavad ja kõike tõlgendada kaasaja vajaduse kohaselt – nii, nagu seda tehti ENSV ajal ja tehakse ka nüüd, otsides pisiasju Eesti Vabariigi tegelaste mahategemiseks. Otsitakse pinda hukkunute silmis, kuigi nende timukate silmad on täis nähtamatuid palke.
Isegi osa eestlasi kahtleb juba ajaloos sooritatud räigetes inimsusevastastes kuritegudes. Piisab Moskva provokatsioonist, et endised kommunistid ja vähegi eestimeelsed omavahel kemplema panna. Eestikeelsed venemeelsed on püha viha täis oma Eesti riigi vastu.
Lihtne loogika ütleb, et sündmused kas toimusid või ei toimunud. Ajalugu peab aga vist hästi segane olema, sest siis on võimalik välja kujundada mitmesuguseid versioone. Sel kombel kujuneb ajalugu mitteesinevate faktide usutavaks tegemise teaduseks.
Aegamööda asjad käivad – see kehtib ka ajaloo versioonide muutumise kohta. Nüüd on võimalus sihikindla valgustustööga jätta püsivad sõrmejäljed, rõhutades fakte, mida seni on vähe arvestatud. Tõkestav reaalpoliitika mõjutab tihti ajaloo tõlgenduse suuna. Läänes on aga võimalik sellele tähelepanu juhtida, uued põlvkonnad pole enam seotud vanade eneseõigustusega. Reaalpoliitikat harrastab ju ka Eesti ise, ignoreerides näiteks Dalai-Laamat, keda võetakse vastu mujal Euroopas. Aga nagu ütleb Anne Applebaum: Lääs peab olema Venemaa vastu ühtsem ja karmim. (Eesti Päevaleht 22.09.2007)