Saksa ajalehes Berliner Zeitung ilmus 18. juunil Matthias Kolbi olukirjeldus Eestist ja Lätist: „Online unter dem Kreuz von damals“ (Online mineviku risti all) – üldiselt sümpaatselt häälestatud kirjutis. Sissejuhatuses tutvustatakse kriisi keskel paiknevat õnnelike saart, nimelt Skype’i tegijaid. Räägitakse tunnustavalt „tiigrihüppe“ programmist – internetist kõikides koolides. Aga lisatakse, et eestlaste enamik ei teadvat midagi innovatsiooniaastast, sest neid on tabanud majanduskriis. Väljavaated on tumedad. Tööstustoodangu langus on suur, töötute protsent kaheksa ringis, OECD arvestab 2009. a. sama suure majanduslangusega.
Palju tähelepanu pühendatakse Vabadussõja võidusambale, mis polnud veel avatud. Tõstetakse eriti esile Tallinna Ülikooli ajalooprofessori Karsten Brüggemanni hinnangut, et see olevat anakronistlik vägivalla sümbol, mis ei tundu kohutav sugugi mitte ainult venekeelsete elanike jaoks. Sellega piirdub artikli tutvustus Postimehes (online 27.06.), kuna Õhtuleht (25.06.) annab lisaks eestlaste arvamusi. Nimelt, et teravalt kritiseerib sammast ka tunnustatud arhitekt Andrus Kõresaar, kes nimetab valminud monumenti „piinlikuks“. Kõresaar viitab irooniliselt, et sambakavandite vahel valinud komisjonis olevat võtmeisikuteks olnud peapiiskop Andres Põder ja kaitseminister Jaak Aaviksoo. Ta näeb seda kui Eestis toimuva stagnatsiooni sümbolit. Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm leiab, et sammas diskrediteerib eestlasi.
Pole tähele pandud drastilist iseloomustust, mille taga seisab politoloog Raivo Vetik, kes näeb paralleeljooni: „Nagu Venemaal, nii katsutakse ka Eestis jalgraudade ja veekahuritega sisse viia ühiskonna ühtsust ja õiget maailmavaadet.“ Miks mitte lisada tapetud ja hukkunud süsteemikriitiliste inimeste, ka ajakirjanike arvu Eestis? Venemaal on 2000. aastast saadik mõrvatud 16 ajakirjanikku.
Artikkel pole ühekülgne. Ajalehele intervjuu andnud võidusamba üks autoreid Rainer Sternfeld jäi sellega rahule. „Loodetavasti aitab see inimesi kriisis,“ ütles Sternfeld. Just sel eesmärgil sai sammas tema sõnul tehtud helendav – kuna Eestis on palju pimedat aega, peab monument ka öösel hea välja nägema. Ta viitab ka sellele, et küsitluste põhjal toetab samba rajamist kaks kolmandikku rahvast. Artikkel lõpeb tema vaga soovi kordamisega: „Võib-olla aitab see mälestusmärk inimesi kriisis.“
Artikli põhitoon on sümpaatsem kui kirjutaja kaasmaalase Karsten Brüggemanni äge reageering. Loomulikult on tal õigus oma arvamusele, kuigi külalisena oleks ta võinud olla viisakam.
Olen oma pika eluaja jooksul näinud kahte ajaloolaste põlvkonna vahetust. Uue pärisosaks on tavaliselt kriitiline hoiak eelmiste vastu, põhineb suurelt osalt tagantjärele tarkusel. Nad teavad rohkem kui nende vanemad ja vanavanemad, kes pidid langetama raskeid otsuseid. On aga siiski natuke veneratsiooni, suhteliselt vähe nooremate saksa ajaloolaste hulgas. Neil on nähtavasti häbi oma vanavanemate pärast, kes teenisid Hitleri natsismi. Põlu all on sellega seotud sümbolid, eeskätt haakrist, aga ka Raudrist meenutab nende vanemate minevikku. N. Liidu sümbolitest vaikitakse.
Olen varem kaudselt puudutanud seda teemat, nimelt seoses Karsten Brüggemanni Eestis töötava kolleegi ja kaasmaalase Olaf Mertelsmanni väitega, et Stalin polnudki eriti julm eesti rahva vastu, et julmustes oli süüdi „kriminaalne hoolimatus“ (Eesti Elu online 23.12.2008). Karsten Brüggemann on olnud üldiselt asjalik ja tasakaalukas, aga selle emotsionaalse väljendiga näitab ta hingesugulust nende saksa flagellantidega, kes peksavad end venelaste ees verbaalsete nuutidega. Kuigi nende vanaisad kaotasid sõja, poleks lastelastel vaja püüda võitjaid õigustada. Seda võib ju teha Saksamaal, aga samal moel ei tohiks tõlgendada Eesti ajalugu. Siin pole lastelastel ka põhjust häbeneda, et püüti tõkestada uut okupatsiooni. Nagu on öelnud Vello Salo: munder võis olla vale, aga vaenlane oli õige. Et sellest tõlgendusest püütakse mööda hiilida, on hoopis teine lugu.
Loomulikult oleks parem sellest üle saada ja taastada normaalsed suhted suure naabriga, mida soojalt soovitavad paljud, aga ei räägi tingimustest. Ajaloos on vaenlastest aja jooksul tihti saanud sõbrad. See kehtib näiteks Inglismaa ja Prantsusmaa, samuti Rootsi ja Taani, viimati Saksamaa ja Prantsusmaa kohta. Seejuures on jäetud ka ruumi probleemide tõlgendustele. Venemaa puhul on „sõprus“ naabritega olnud rohkem pealesunnitud või ülemvõimu tunnustav. Sellele ei aita kaasa ajaloolased, kes näevad Vabaduse Ristis natslikku sümbolit, kuna selle elemente kasutati II maailmasõjas. Selle loogika kohaselt on natslikud ka Vene tsaari kotkad ja lipp, kuna neid kasutas sakslaste poolel võideldes Andrei Vlassovi armee.