See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/kommentaar-ajalooline-pakt-demokraatia-huvides/article5395
Kommentaar: Ajalooline pakt demokraatia huvides
23 Oct 2003 Elle Puusaag
Kanada poliitikas keerati möödunud nädalal uus lehekülg, kui Progressive Conservative Party of Canada (CP) ja Canadian Alliance’i (CA) juhid Peter MacKay ja Stephen Harper teatasid ühinemisest ning otsusest asutada uus partei nimega Conservative Party of Canada.

Kokkuleppele jõuti pärast kahe partei emissaride salajast kohtumist Mississaugas, kus siluti veel viimaseid ideoloogilisi pidepunkte ja üksikasju.

Uue päeva koit?

Enam kui 10 aastat hõõgunud idee, mida küsitluste järgi toetab üle 50% valimisõiguslikest kanadalastest, teostus — parempoolsed heitsid ühte, pidades silmas, et ei CP ega CA pole praegu suutelised omal jõul läbi lööma. Selle tähtsa kokkuleppega haihtusid ajalukku nii Sir John A. Macdonaldi kui ka populistliku reformija Preston Manningu rajatud parteid. Kas sama kergesti õnnestub lükata ajalukku ka kahe partei senised lahkarvamused? Kas uuel parteil on küllalt aega üksmeelse platvormi kujundamiseks enne järgmise aasta föderaalvalimisi? Kui paljust ollakse valmis loobuma ja kui suuri kompromisse tegema? Samas tuleb silmas pidada, et isegi uue, rikkumata mainega partei jaoks on valimiskampaania alati brutaalne nähtus; porigaloopimine on selles protsessis tavaline ja möödapääsmatu.

Meedia tõttas CA ja CP ühinemist tituleerima ajalooliseks paktiks, kommentaatorid leidsid, et on koitma löönud uus, lootusrikas ja fantastiline päev. Tavakodaniku jaoks on see ka kõik põnev, sest võibolla esmakordselt paljude aastate jooksul saame rääkida siinsel poliitilisel maastikul kahest reaalselt võrdväärsest jõust. Demokraatlike ideaalide eest vapralt seisvad liberaalidki peaksid olema selle üle õnnelikud — rahval on üle hulga aja tõeline valikuvõimalus.

Uue partei seisukohad

Uus Kanada Konservatiivne Partei usub oma juhtide ühisavalduse põhjal tasakaalu võimalikkust rahaliste kohustuste, progressiivse sotsiaalpoliitika ning individuaalsete õiguste ja kohustuste vahel. Lubatakse ehitada üles rahvuslik koalitsioon nendest, kes jagavad samu põhimõtteid ning toetavad Kanada ühiskonna kultuurilist ja sotsiaal-majanduslikku mitmekesisust. Samuti kinnitatakse, et seistakse ühtse Kanada eest, mida valitsetakse Kanada põhiseaduse ja parlamendi poolt vastuvõetud seaduste alusel.

Vaatlejad on püüdnud neid üsna keerulisi ja üldsõnalisi postulaate lahti harutada ja jõudnud erinevate tulemusteni. Igaüks meist näeb ju asju isemoodi.

20 aastat on möödunud ajast, mil kunagine CP juht Brian Mulroney suutis osavalt „kokku õmmelda“ tema parteile võidu toonud platvormi ja kustutada Quebeci separatistide eraldumise unistused. Tema ja mitmed ta aatekaaslased on valmis õla alla panema nüüdki.

Kaks olulist sammu

Vastloodud parteil tuleb nüüd ületada kaks kitsaskohta. Esmalt — mõlemate parteide liikmed peavad andma ühinemisele oma õnnistuse: kui CA vajab selleks lihthäälteenamust (50%+1 hääl), siis konservatiividel läheb vaja kvalifitseeritud, kahe kolmandikulist häälteenamust. Ei tohi ka unustada, et konservatiivide read pole eriti ühtsed, mitte kõik selle partei liikmed ei vaata sooja pilguga ühinemisele. Paljud leiavad koguni, et neid on reedetud. Ühinemine loodetakse mõlema partei poolt ratifitseerida 12. detsembriks. Kui mitte, siis lendab kogu tehing õhku. Läbikukkumine eemaldaks mõistetavalt juhikohtadelt Harperi ja MacKay.

Kui liitumine aga heaks kiidetakse, järgneb sellele teise sammuna juhi valimine, mis peaks kavakohaselt toimuma 21. märtsil. Võime vaid kujutleda, mida sellelt isikult oodatakse: ta peab olema hea diplomaat, kes suudab ühendada mõlema partei erinevaid tiibasid; osav strateeg; tal peab olema küllalt karismat, võitmaks valijate sümpaatiat ja lõpuks peab ta suutma rinda pista Paul Martiniga — mehega, kellest saab peatselt Kanada peaminister.

Press arvab, et selle kõigega võiks toime tulla Ontario ekspeaminister Mike Harris, kes umbes aasta tagasi fantaseeris Montreali Majandusinstituudis peetud kõnes 21. sajandi Kanada teemal — milliseks see võiks kujuneda õige juhtimise korral, eriti, kui värske visiooniga läheneda vanadele probleemidele. Harrise sõnul vajatakse selleks suurel hulgal julgust, jõudu, kindlat pühendumust eesmärgile.

Kõlab tuttavana? Aastaid Ontariot juhtinud konservatiivid vajasid kahtlemata nii julgust, eesmärgikindlust kui jõudu oma ebapopulaarse ja vastuolulise common sense revolutsiooni ideede „polsterdamiseks“, eriti nende esitamisel avalikkusele. Harris on muidugi tugev liider, keda respekteerivad nii CP kui CA. Tema kui diplomaadi võimed tekitavad kergeid kahtlusi, aga ehk suudab ta oma konservatiivsete ideede realiseerimise nimel sillaehitajagi olla.

Lisaks Harperile, MacKayle ning Harrisele on veel pakutud kandidaatidena New Brunswicki peaministrit Bernard Lordi, Alberta valitsusjuhti Ralph Kleini ja teisigi.

Tulevikuväljavaadetest

Konservatiividele võib eelolevatel valimistel tulla suureks kasuks asjaolu, et liberaalid on võitnud viimastel aastatel kolm korda järjest. Nii et oleks nagu aeg muudatuseks. Ajakirjandus sarjab ka üha ägedamalt nii valitsust kui parlamenti. Paljudes valdkondades täheldatakse bürokraatiat, arrogantsust ja hoolimatust. Samas kahtlevad mitmed vaatlejad, kas Paul Martin kõigile oma miljonitele vaatamata suudab üldse pakkuda väärilist vahetust praegusele karismaatilisele riigijuhile Jean Chretienile. Aga kaalukeele-provintsis Ontarios pääsesid äsja troonile ju liberaalid! Küllap oleneb siinne valimistulemus suurel määral nende edust või ebaedust lähikuudel.

Valimisvõidu garantiiks on teadupärast oskuslikult kujundatud ja atraktiivses kuues esitatud valimisplatvorm. Vastloodud Kanada Konservatiivne Partei on seadnud oma eesmärgiks taastada ähvardavalt kõikumalöönud demokraatia alused Kanadas. Hea idee, mille vastu ei seisa küll keegi. Rahvas tahab, et tema häält võetaks kuulda.

Arvatakse, et Paul Martin võib valimised välja kuulutada mais. Isegi siis, kui konservatiivid eelolevatel valimistel võiduni ei küündiks, omab uus partei tugeva opositsioonina Kanada parlamendis märkimisväärset kaalu riigi poliitika kujundamisel.
Märkmed: