(Algus eelmises lehes)


25-kroonine ehk Tammsaare. Meie klassik Anton Hansen Tammsaare (1878—1940) on ajalukku läinud mehena, kelle tsitaat töö tegemisest ja õnnest on lastele ikka peaaegu alati poolikuna esitatud... Kuid Tammsaare enda igavene mure „pere“ rahavajaduse rahuldamiseks ning seda isegi siis, kui kirjanikuhärra sissetulekud mõnel rasvasemal aastal meie riigi ministrihärrade sissetulekuid ületasid, on samuti meie kirjandusloos lausa klassikaline. Ei ole kuulnud sotsioloogide uurimusi, aga tundub, et 25-kroonised olid meie vaesema rahva ja maarahva ning eriti pensionäride rahatähed, millega kui mitte maksti arveid, siis vähemalt kaaluti oma majanduslikke võimalusi. Eks väiksemates rahatähtedes pensioni või toetuse saamine on ikka kuidagi kobedam kui paari Jakobsoni saamine. Ka oli 25-kroonine kindlam maksevahend, mida kohalikus külapoes või apteegis hea kasutada, sest polnud vaja karta, et äri jääb pooleli, sest müüjal pole tagastamiseks küllalt peenraha.

10-kroonine ehk Jakob Hurt. Jakob Hurt (1839—1907) meie 10-kroonisel devalveerus kiirelt koos hinnatõusuga. Esialgu korraliku maksevahendina käibel olnud 10-kroonine jäi selle kasutuse lõpuks ausalt öelda üpris peenrahaks. Huvitav on, et kui 2010.a. lõpus kutsus toidupanga seltskond annetama eestlaste käes olevat peenraha (münte) heategevuseks, siis vajadusel oleks võinud näiteks Jakob Hurda portreega 10-kroonised annetada Peterburi Jaani kiriku taastamise fondi. Kuid huvitaval kombel on Peterburi Jaani kiriku taastamine Eesti riigi eelarvest läinud vaatamata masuajale kuidagi libedalt. Kui panna kaalule Hurda algatatud rahvaluule kogu ka maailma tasandil, eriti arvestades selle suurust meie rahva väiksusega, siis süveneb eriti küsimus meie väikese rahva suurtest poegadest ja nende „vääringust“ kultuuris ja rahatähtedel.

5-kroonine ehk Keres. Tuleb välja, et narvalased on Eesti suurimad lokaalpatrioodid. Raadios kurdeti, et narvalased ei kiirusta „euro stardipakette“ ostma, küll aga käivad kohalikes pankades ja ostavad ilusaid siledaid 5-krooniseid. Narvalaste nostalgiast ajaloo silmis võib hästi aru saada, sest millal tuleb veel käibele raha, kus nende kodulinna vaade rahatähe peal on. Kui narvalaste jaoks jääb siin linnas sündinud Paul Keres ehk veidi kaugeks, siis pärnakate jaoks peaks Keres aga isegi enamat tähendama. Paraku pole 5-kroonisel Kerese lapsepõlve- ja nooruselinna Pärnu vaadet.

Minul endal on olnud välismaal mitu mälestust seoses 5-kroonise Eesti rahatähega. Kõige eredam lugu on seotud ühe tuntud Shveitsi õigusajaloolasega, kellele ma kunagi mälestuseks kinkisin Eesti Vabariigi 5-kroonise paberraha ja sain vastuseks rõõmu, mida poleks ilmselt üheski eestlases suutnud esile kutsuda isegi mitte 5000-kroonine kupüür, kui see oleks olemas olnud. Minu kolleeg oli nimelt suur malemängu fanaatik ja tema maletee suurimaks tipuks oli olnud kunagi mängida üks partii suurmeister Paul Keresega viiki. Ta tundis vist kõiki Kerese partiisid, samuti meie suurmeistri elukäiku ja kui ma talle mälestuseks meie vestlusest ulatasin 5-kroonise, millel Paul Kerese portree, siis hakkasid minu kolleegi käed lausa värisema, nagu oleks ta saanud suure lotovõidu. Tema ei mõelnud, mida see rahatäht maksab Shveitsi frankides, vaid ta kiitis meid rahvana, kel jätkunud mõistust selline mees oma rahatähele tõsta. Ehk võiks Eesti Pank näiteks 5-kroonised „Keresed“ hävitamata jätta, hoopis kokku koguda ja kinkida näiteks maailma maleföderatsioonile. Nali naljaks, aga ehk saaksime male maailmameistrivõistlused Tallinna ka vaid „Kereste eest osta“. See, et vahepeal anti välja 5-kroonine münt, oli küll kunstiliselt ilus, aga see jääb ikka vaid vanade müntide kogujatele hinnata, käibes sel erilist tähtsust polnud.

2-kroonine ehk Tartu ülikool. Kõige segasemad tunded on mind algusest peale sidunud meie kahekroonisega. Minu jaoks on see rahatäht seotud ikkagi Tartu ülikooliga, mille kasvandik ma olen. Baeri noorpõlvekodu on minu sünnikodust vähem kui kümne kilomeetri kaugusel ja tema ausamba juures Tartus Toomemäel istusime Mariga oma kõige ilusamal kevadel korduvalt. Baerist räägin oma loengutes ikka, kui tahan noori innustada teadusega tegelema, sest tema tegemistes on palju inimlikku ja lõbusat. Meenuvad Baeri tudengipõlve pikad ja segaselt sõnastatud kirjad, mille põhjust autor ise teadis ja mis olid seotud lõbusate alkoholiga tudengipidudega, mis ei tahtnud ka 19. sajandil enne hommikut lõppeda. Kuid seoses 2-kroonisel kujutatud Tartu ülikooli peahoone kujutisega on mul ikka vastuolulised tunded. Tartu ülikooli kasvandikuna olen rõõmus, et alma materi peahoone meie rahatähel oli — tasuks uurida, kui paljude maailma ülikoolide peahooneid kunagi üldse riikide rahatähtedel on kujutatud... Kuid samas jääb kuidagi kripeldama ikkagi teadmine — ülikool kui midagi rahva jaoks väga tähtsat ja vaid 2-kroonine kupüür....

Imelik, et selle kaheksateistkümne aasta jooksul pole minu suhe meie 2-kroonisesse ikkagi päris selge, sest ühelt poolt on see odav rahvaraha, mille eest täna Eestis enam midagi osta vist ei saagi, aga samas, just selle tõttu on see kupüür rahvale täna väga kättesaadav. Ma esitan endale samas alati teisegi küsimuse, et mis oleks kasu olnud Tartu ülikoolist väga kallil rahatähel — kuigi see oleks ülikoolile kindlasti väärilisem olnud — , mida aga suurem osa rahvast üliharva või mitte kunagi oma rahataskusse pista poleks saanudki... Tartu ülikool on olnud meie rahvusliku haritlaskonna häll pika aja jooksul ja ta võiks selleks ka edaspidi jääda, kuigi tal pole enam varsti kohta meie rahatähtedel.

1-kroonine ehk Kristjan Raud. Kristjan Raud (1865—1943) oli mitte vaid meie suur kunstnik, vaid ka Eesti Rahva Muuseumi üks rajajaid. 1-kroonine pidi olema ka meie oma raha alus, kuid paraku tema eluiga praktilises käibes osutus õige lühikeseks. Nüüd otsime vana head 1-kroonist taga, et seda meie raha alusrahana meenutada. Kuid juba täna ütlevad teadjamehed, et ega need euromündidki meil Eestis kauaks käibele jää. Kuna maailmas on magneetkaartide aeg, siis ennustavad nad, et esiteks eestlane maksab ka euroajal enam pangakaardiga ja teiseks lähevad hinnad kiirelt Eestis sedavõrd ülesmäge, et ega nende euromüntide pärast pole vaja väga muret tunda. Põhiliseks minimaalseks maksevahendiks kaugemas tulevikus peaks siis saama ennustuste järgi euromünt, kuigi täna tundub see meile veel päris suure rahana — ikkagi 15, 6466 Eesti krooni. Eesti kroon oli meil kasutusel nii paberrahana kui mündina, aga mõlemal kadus paraku väga kiirelt ostujõud tagant ära. Eurokalkulaator näitab täna, et 1 Eesti kroon maksab täna vaid 6 eurosenti. Mida me selle 6 eurosendi eest siis 1. jaanuari 2011 hommikul osta võiksime? Paraku peame täna tõele näkku vaatama, et öelda ka endale karmi tõde — oleme euroalas paraku momendil vaeseim riik.

Lõpetuse asemel. Enne kui jõuame Eesti krooniga kui meie riigis kehtiva rahaga hüvasti jätta, lööme korraks meie raha tänased väärtused eurokalkulaatorisse, et oleks kunagi järgnevatel põlvedel hea meeles pidada: 500 krooni väärtus on 31 eurot ja 96 eurosenti, 100 kroonil 6 eurot ja 39 senti, 50 kroonil 3 eurot ja 20 senti, 25 kroonil üks euro ja 60 senti, 10 kroonil 64 eurosenti, viiel kroonil 32 eurosenti, ühel kroonil 6 eurosenti.

Täna on selge, et 1992.a. suvel oleks võinud me kõik Eesti krooni tagasitulekut enam olme tasandil dokumenteerida. Täna oleks olnud sel juhul kindlam rääkida meie oma kroonist, mida meil kõigil (ka kõige rikkamatel) oli kogu krooni kehtimise ajal alati puudu. Samas täna tundub kroon vaatamata tema madalale ostujõule maailma rikkamas osas väga armas ja kodune.

Kui kellelgi tekib küsimus, kuidas jätta väärikalt hüvasti Eesti krooniga — siis ehk parim viis oleks, kui mõtleksime näiteks rahatähtedel kujutatud meie kultuuri suurkujudele ja meenutaksime tõsiasja, et mitte ükski nendest meie suurvaimudest polnud oma eluajal jõukas, aga nad suutsid end vaatamata kõigele siiski kultuuris väärikalt teostada.

Jälle tuleb meelde Artur Alliksaar:

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teistest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

(Artur Alliksaar. Tallinn, Kirjastus Eesti Raamat, 1984)

Märkmed: