Sellise intrigeeriva pealkirjaga Adam Hochschild’i pikema kirjutise avaldas TimesOnline 23. detsembril 2008. Oli neid naiivseid ameeriklasi, kes suure majanduskriisi ajal, 1930ndatel aastatel, asusid Venemaale elama lootuses, et seal valitseb õiglus, võrdsus ja vendlus, nagu propaganda lubas.
Karm reaalsus osutus unistustest diametraalselt erinevaks. Paljud nendest sinisilmsetest ümberasunutest sattusid Siberi vangilaagritesse, peamiselt Kolõma kaevandustesse.
Tänaseks on enamus gulagide hooneid maailma ühes kõige külmemas ja ebasõbralikumas paigas, Kolõmas, lammutatud või laiali veetud, kuid kaugemates ja raskesti ligipääsetavates piirkondades on need ikka veel püsti. Igikeltsa ja kaljudega kaetud maapinna alla rajatud Kolõma kullakaevandustes töötas Stalini hiilgeajal hinnanguliselt 2 miljonit vangi.
Kui seinad võiksid kõnelda…
Mullu juunis oli Adam Hochschild’il võimalus helikopteriga gulagide varemetest üle sõita ja mõne juures ka maanduda, et oma silmaga selle õudusteaja tunnistajatega tutvuda.
Ta nägi endiste laagrite trelle, okastraati, kartserit. Õhtuhämaruses jättis Kolõma ülelennul kirjanikule mulje, nagu oleks mingi hiigelmonster oma vihas vangilaagrid laiali pillutanud üle karmi „kuumaastiku“. Kui palju oleks nende varemete seintel ja trellidel rääkida seal viibinud süütute inimeste õudustest ja piinadest! Aga nad vaikivad…
Autor nendib, et siiani pole kindlaks tehtud punadiktatuuri ohvrite täpset arvu – kui palju inimesi hukkus veerandsajandi jooksul gulagides haiguste, nälja ja ebainimlike tingimuste tõttu; kui paljud lasti maha; kui paljud surid kunstlikult tekitatud näljahädade tõttu jne. Nende üldarvu hinnatakse 20 miljonile. Tegemist oli oma riigi elanikkonna sihipärase ja massilise hävitamisega lausa uskumatus skaalas.
Vene petlik klantspilt välismaal
Kui palju välismaal sellest kõigest teati? Peaaegu mitte midagi. Suletud piirid, teisitimõtlejate elimineerimine ja kõrgtuuridel töötav propagandamasin hoolitsesid süngete saladuste ja tegelikkuse varjamise eest. Pole siis ime, et idealismi prisma läbi Venemaad imetlevad ja Ühendriikides rängas majanduskriisis vaevlevad tuhanded lääne-eurooplased ja ameeriklased langesid Stalini rezhiimi ohvriteks.
Ränga majanduskriisi ajal, mil ca veerand ameeriklastest olid töötud ja hoidsid hinge sees vaid supiköökide abil, polnud mitte ainult lääne majandus depressioonis, vaid rahvad ka. Kust leida humaansemat ühiskonda, juurdlesid nad. No muidugi – selline on ju olemas Nõukogude Liidu näol! Sealsed vabrikud vajasid oskustöölisi ja insenere. Vabrikute juures olid lasteaiad, kliinikud, raamatukogud. Mida veel soovida!
Kui nõukogude väliskaubanduse agentuur käivitas reklaamikampaania oskustööliste leidmiseks Venemaale, reageeris sellele 100.000 ameeriklast, kellest valiti välja ja palgati 10.000.
1932. a. New York Times kirjutas, et Moskvasse saabus igal nädalal 1000 ameeriklast. Paljud tulid koos lastega. Inglise keel kõlas kõikjal, avati ingliskeelseid koole, nädalaleht The Moscow News hakkas ilmuma iga päev. Stalini isiklikul õhutusel rajati Moskvasse Fordi autotehas, kuhu palgati tööle samuti ameeriklasi.
Lääne immigrandid tõid Venemaale oma kombed ja harrastused, isegi pesapalli. Kuulus laulja ja kommunist Paul Robeson oli ülimalt populaarne.
Hukatuslik „suurpuhastus“
Saabus aasta 1936 ja koos sellega Stalini „suurpuhastuse“ aeg. Vangistanud, tapnud või küüditanud oma tõelised poliitilised vastased, asus paranoiline Stalin nüüd kujuteldavaid vaenlasi hävitama.
Massiline terrorilaine uhas üle maa. Lavastatud kohtuprotsessidel määrati rangeid karistusi nii parteiametnikele kui tavakodanikele enamasti välisriikide heaks spioneerimise paragrahvi all. Pea kõik venelased, kes olid kokku puutunud või suhtlesid välismaalastega, vahistati.
Kiiruga rajati gulage Arktikasse, Siberisse, Kasahstani ja mujale. Punaveskite rataste vahele jäid ka ameeriklased. Puuduvad andmed selle kohta, kui paljud neist langesid Stalini „puhastusoperatsiooni“ ohvriteks; 1997. a. avastati näiteks 140 ameeriklase massihaud Soome piiri lähedal. Venemaal elanud kreeka päritoluga ameeriklane Tim Tzouliadis arvab, et neid oli tuhandeid. Kui sinna lisada teiste lääneriikide elanikud, võib see arv ulatuda koguni kümnetesse tuhandetesse.
Suursaadik Davies – vale mees valel ajal vales kohas
Mõnedel lääneriikide vangidel õnnestus gulagi-põrgust sugulaste, sõprade või saatkondade abiga siiski ka põgeneda.
Tim Tzouliadis imestab oma raamatus The Forsaken. From the Great Depression to the Gulags. Hope and betrayal in Stalin’s Russia selle üle, et ajal, mil Austria suursaadik päästis enam kui 20 ameeriklase elu, varjates neid saatkonna keldrikorrusel, ei teinud USA ametiisikud peaaegu mitte midagi oma kaasmaalaste päästmiseks ettekäändel, et polnud võimalik nende inimeste kodakondsust määratleda. See oli osalt ka õige, sest venelased konfiskeerisid paljude Moskvasse saabunud USA immigrantide passid, varustades nendega seejärel oma välismaale saadetavaid spioone.
Samas üritas Ameerika saatkond vältida rahvusvahelist skandaali. Peamiselt võib selles aga süüdistada 1936. a. suursaadiku ametisse astunud Joseph E. Davies’t, kes oli tuntud oma ekstravagantse eluviisi, kuulsuseiha ja venesõbralikkuse poolest. Selle asemel, et pöörata tähelepanu oma naabrite-tuttavate ja kaasmaalaste salapärasele kadumisele, kogus ta kirglikult endistelt vene aristokraatidelt konfiskeeritud kunsti, juveele ja portselani.
Kui Stalin korraldas Davies’ele 1937. a. 2-tunnise audientsi, ei jõudnud ta punadiktaatorit ära kiita. „Stalin on tõesti eriliselt suur mees,“ imetles Davies. Nii näibki, et USA president Franklin D. Roosevelt oli sel saatuslikul ajal Vene suursaadikuks määranud vale mehe, kes mõtles vaid oma heaolule ja rikkusele ning eiras oma tegelikku missiooni.
•••
Tzouliadis’el on andmeid, et Venemaal elavaid ameeriklasi tabas veel teinegi gulagidesse saatmise laine II maailmasõja lõpul – siis viidi Saksa sõjavangilaagritest Venemaale 2800 USA kodanikku. Oli veel kolmaski, kui Korea sõja ajal andsid hiinlased venelastele üle ameeriklastest sõjavange.
Tzouliadis nendib, et need nõukogude ametiisikud, kes tegelesid ameeriklaste saatmisega külmale maale, on tänaseks hauarüppe vajunud koos oma süngete saladustega. Vene arhiivid, mis olid põgusalt avatud 1990-ndate algul, on nüüdseks pea kõik suletud, eriti välisriikide uurijatele. Ometi on ülaltoodud ühtaegu nii ameerika kui nõukogude lugu – ajalooline kataklüsm, mille käigus Stalini rezhiim ei hävitanud mitte ainult elusid, vaid ka nende inimeste lootusi, unistusi ja usaldust.
Ent Hochschild’i teemaga haakub teinegi traagiline ja analoogiline ajalooline sündmus Vene ajaloost, millele on siiani vähe tähelepanu pööratud.
Samamoodi meelitas Stalin 1930ndatel aastatel Venemaale tagasi punarevolutsiooni ajal ja järel sealt põgenenud vene aristokraate, kes igatsesid iga hinna eest naasta emakesele Venemaale. Neid, kes sellele kiusatusele alla andsid, tabas enam-vähem sama saatus ameeriklastega.
See vene ajaloo lehekülg alles ootab Adam Hochschild’i ja Tim Tzouliadis’e taolisi uurijaid. Kui palju on veel kommunismi kuritegude avastamata lehekülgi? Kas neid õnnestub kõvasti suletud arhiividest üldse kunagi päevavalgele tuua? Või polegi seal andmeid nende kohta?
Ajakirjanduses ilmunu põhjal Elle Puusaag
Kommentaar: Ameeriklased gulagis
Arvamus
TRENDING
