Eelmisel nädalal jõudis taas kodumaa ajakirjanduse veergudele haridusteema ja nimelt niisugusest vaatevinklist nagu andekad õpilased ja nende pääs teatud koolidesse, mille taset peetakse tugevamaks ja seal antavaid teadmisi paremaks kui tavakoolides. Ehk siis eliitkoolid, kuhu pürgimise soov suureneb iga aastaga ja mille nimetus vajaks ehk siinkohal pisut täpsustamist.
Nagu kirjutab Õpetajate Leht, loodi Eestis inglise keele, reaalainete jm. erikoole juba nõukogude ajal, mis oli ainsaks võimaluseks mõnd ainet ettenähtust suurema tundide arvuga ehk siis sügavamalt õpetada. Praegusel ajal on koole, kus mõnd ainet süvendatult õpetatakse, rohkelt, kõiki neist aga ei peeta sugugi eliitkoolideks. On kujunenud olukord, kus teatud koolidesse on tung märksa suurem kui teistesse, milleks on korraldatud katseid teadmiste ja oskuste baasil, et sõeluda välja parimaist parimad ja andekamaist andekamad lapsed.
On arutatud, kas see ikka õiglane on või tekitab hoopis sotsiaalset ebavõrdsust ja kihistumist, kuna ühiskond tervikuna koosneb ju väga erinevatest inimestest, kel kaugeltki kõigil mingi eliidiga pistmist pole. Et kas tasub juba maast madalast hakata lapses kasvatama teadmist, et ta on millegi poolest parem kui naaberkoolis õppiv laps, kuna saab ehk parema hariduse jne. ja tema teadmised on teiste omadest paremad. Äkki süvendab see hoopiski egoismi teket?
Varsti võivadki selles andekuse mõõtmise osas muudatused tulla. Eelmise nädala lõpupoole esitas Eesti Haridusministeerium Riigikogule muudatusettepaneku, mille järgi põhikoolid ei tohi vabadele kohtadele valida õpilasi nende teadmiste ja oskuste järgi, keelates koolidesse võtta õpilasi testide, eksamite või katsete alusel. Seni on katseid tehtud koolides, mille vabadele kohtadele tuleb rohkesti sooviavaldusi ehk siis kuhu saamiseks püsib konkurents.
Sel teemal kirjutas reedel pikemalt Postimees — et haridusministeeriumi arvates ei saa kooli minevate laste erilisi andeid mõõta, kuna nad on alles liiga noored; ning et klassid peavadki peegeldama läbilõiget ühiskonnast. Ja katsete järgi saaks siis seadusettepaneku kohaselt sisse alles gümnaasiumiklassidesse.
Võib muidugi tuliselt vaielda, kus on õigus — kas laste andekust tuleks juba noores eas mõõta või mitte. Samas on kuulda, kuidas lapsevanemad oma võsukesi ühe eliitkooli katsetelt teisele viivad ja võib vaid ette kujutada, missuguse trauma saab 7aastane laps, kui ta mõne kooli ukse taha jäi ehk siis ei olnud nii hea ja andekas, et pääsenuks õppima vanemate poolt tema jaoks ideaalseks peetud kooli õpilaste ridadesse.
Tegelikult, suurem trauma on see vast lastevanematele endile, sest eks ole üks osa vanemlikest kohustustest ka oma lastele hea hariduse tagamine; ja nende jaoks, kes arvavad, et seda saab seda teha vaid teatud koolides, on shokk muidugi suur. Siin oleneb aga väga palju ka vanemate endi eelnevast ettevalmistustööst ehk siis sellest, kuidas oma last arendatakse: Eestis inglise keele kooli katsetele minekuks tuleb usinalt selle keelega juba lasteaiaeas tegelema hakata. Samas, kuidas mõõta näiteks kunstiandekust võrdlemisi noores eas, sest kõik lapsed ju joonistavad ja see, et ühe pildi peal olev päike sarnaneb rohkem reaalse taevakehaga kui teine, on tingitud ka laste endi kujutlusvõimest ja oskusest oma fantaasiat rakendada, mis ei tähenda, et ühest peab saama parem kunstnik kui teine. Või kas üldse.
Teisest küljest, elus ei ole ju kunagi nii, et kõik inimesed oleksid võrdsed. Ega peagi olema. Ühele on antud parem stardipositsioon kas siis geneetiliselt või ütleme ka majanduslikus mõttes. Et see võib kaasa tuua ebavõrdsust, on mõneti loomulik, aga nõnda on ju mistahes elualal — ei peagi ju valitsema kõikjal vaid keskpärasus, sest eks äärmusedki rikastavad ühiskonda. Ja kui laps, kes juba enne kooli luges vabalt täiskasvanutele mõeldud raamatuid, satub kooli minnes kokku seltskonnaga, kellest enamus ei tunne veel tähtigi, hakkab tal paratamatult igav ning tema eeldused, mis lubaksid neist ehk välja arendada sügavamaid võimeid, jäävad paratamatult tagaplaanile.
Võib ju öelda, et lapsevanem võib last arendada ka kodus, kooliväliselt, oma raha eest. Aga pingelise koolipäeva järel see sageli ei õnnestu. Koormus, mida tänapäeva lapsed kannavad, haarab endas mitmeiski huvialaringides osalemist, milles peaks kindlasti ka tähtsal kohal olema sport. See kisub küll teise teema valdkonda, kuid teatavasti hakkab ka Eestis maad võtma laste ülekaalulisus ja sellega seotud terviseprobleemide sagenemine, kuna televiisorivaatamise ja videomängude mängimise kõrvalt ei pöörata kehalisele tegevusele enam nii suurt tähelepanu.
Tagasi andekuse teema juurde: et ühel inimesel on võimeid rohkemaks kui teisel, on ilmne. Kuidas muidu oleksid välja tulnud teadlased, kes teevad mastaapseid avastusi ja muudavad maailma? Kõik ei pruugi küll alati saada alguse lapsepõlves, aga see on võimalik. Ja konkurents, kus mõõdetakse just võimeid, saadab inimest elu jooksul enamasti alati: olgu siis ülikooli või töökoha valikul, kus nõutakse just sobivust teatud alale ja eks ka eeldusi. Miks siis mitte saada selle n-ö maitse suhu juba lapsepõlves.
Aga jah, kas seda kõike peab mõõtma hakkama just 7aastaselt, on iseküsimus. Igatahes, Eesti vastav seadusemuudatuse ettepanek on Riigikogus, teine lugemine toimub mõne nädala pärast ja eks siis ole näha, milline on tulemus. Praegu on aga ilmselt nii selle pooldajaid kui ka vastaseid nii koolijuhtide kui haridustöötajate seas, lapsevanematest rääkimata.
Lõpetuseks — küll natuke teemaväliselt — veel Õpetajate Lehest leitud andmed: prognooside kohaselt langeb aastakümne lõpuks õpilaste arv Eesti koolides praeguselt 182.000-lt 135.000-le. Nii et kas ees terendamas koolide sulgemised, õpetajate koondamised? Või on loota selle trendi tagasipöördumist viimasel ajal suurenenud iibelt?
Kommentaar: Andekus ja võimed — kas tagaplaanile?
Arvamus
TRENDING
