Lugesin suure huviga 1. oktoobri numbrist Tõnu Naelapea artiklit, mis käsitles anonüümsete kommentaaride libakultuuri. Ja siis, juba kasvava murega, hoiatust võrguleheküljelt, et on kaalumisele võetud uued nõuded võrgukommentaaride osas: kas avaldada kommentaare üksnes oma nime all ja e-maili aadressi avaldades või eelnevalt filtreerituina. See kutsus esile hulga mitmesuguseid uusi kommentaare lugejaskonnalt, mis ainult paberlehe lugejate silmade eest on siiani varjatud.
Küsimus on küllalt oluline, et seda avalikult tuulutada ja ehk lubatakse mul end vahekohtunikuks pakkuda. Ma ei esinda ju õieti kumbagi poolt — vabakutselise ajakirjanikuna ei kuulu ma toimetuse koosseisu ega pea ilmunu eest vastutama, kuid pidevalt oma nime all artikleid avaldades ei saa ma end ka passiivse lugejaskonna hulka paigutada. Samaaegselt tunnen tõsist rõõmu, et nii toimetus kui lugejaskond on minusse suhtunud võrdse heatahtlikkusega (vähemalt pole ma vastupidist hoiakut kogenud). Niisiis — jätkakem arutlust lootuses, et kahe pere koer ei saa alati tingimata mõlemalt poolt peksa, vaid mõnikord ehk hoopis silitada. Seda juhul, kui kaks peret (kes teineteist väga vajavad), piiriaia maha lõhuvad, et saaks tihemini terekätt anda.
Toimetuse mure lähtepunktiks on üksikud võrgukommentaatorid, kes anonüümsust kuritarvitavad. Ebasündsaid väljendeid, mahategevat kriitikat ega isiklikke kallaletunge ei taha keegi lehest lugeda ja kellegi ei tohiks olla õigust neid anonüümsuse kaitsekilbi varjus avalikkusele serveerida. Küsimus on — kuidas nende elimineerimist praktiliselt läbi viia? Esimene toimetuse poolt välja pakutud moodus tähendaks anonüümsuse täielikku kaotamist ja sellest oleks kahju. See võtaks ära eneseväljenduse võimaluse paljudelt, kes ei hooli rambivalgusest. Põhjuseks võib olla nõrk keeleoskus või üldse oskus end kirjas hästi väljendada, tagasihoidlikkus või lihtsalt mugavus. Igatahes jääksime nii mõnestki mõnusast ja huvitavast arvamusest ilma. Teise mooduse puhul ei ole mul võhikuna päris selge, kuidas filtreerimine toimub, kuid sellel oleks mõtet. Ei tohiks olla liiga palju nõutud, et toimetusel oleks iga kommenteerija isik ja e-maili aadress teada täpselt samuti kui paberlehe kommentaaride puhul.
Mina näeksin meeleldi järgmist olukorda: iga võrgukommentaator avaldab oma nime ja e-maili aadressi, mis jäävad ainult toimetuse teada. Avalikustada pole neid vaja. Solvava või kedagi isiklikult ründava kommentaari puhul tuleks teha vahet, keda rünnatakse. Kui rünnakuobjektiks on teine anonüümne kommentaator, siis las madistavad. Las peavad partisanisõda, kumbki oma põõsa taga, keda see eksitab. Kuid kui rünnatakse mõne artikli autorit, kes oma nime all esineb, siis tuleb ründajalt nõuda, et ta oma arvamuse avaldaks paberlehes ja oma nime all. Selleks on meil olemas avatud veerg, mida kahjuks väga vähesed kasutavad. Rõhutan veelkord, et seda moodust peaks kasutama ainult tõesti solvava kommentaari puhul. Minu kirjutisi on ka anonüümselt kritiseeritud, kuid siiani mitte inetult ega pahatahtlikult, ning mind ei huvita, kes kritiseerijad olid.
Kui juba kord jutujoone peal oleme, siis lubatagu mul teemast pisut kõrvale kalduda. Just see avatud veerg ei anna mulle rahu. Sooviksin seal näha murdosagi sellest agarusest, mida näitavad üles võrgukommentaatorid. Ja ei teeks sugugi paha, kui mõni ülestõstetud teema oleks „kallalekutsuva“ iseloomuga, heas mõttes. Ma ei tea, kas pikk pagulaspõli on meid nii hellaks teinud või on lihtsalt ajavaim selline, kuid me kipuma võrdsustama iga debatti tüli ja riiuga. Ometi on vaimukas vaidlus ülimalt terve nähe. Printsiibi ümber piike murdes ei ole kaotajaid. Kui vaidluse kaudu tõele ligemale jõutakse (mis on ju vaidluse eesmärk), siis võidavad kõik — nii duellandid kui duelli jälgijad.