Harju maakohtu õigeksmõistev otsus aprillirahutuste korraldamises süüdistatud neliku protsessis on kutsunud esile palju kommentaare, enamik pole sellega nõus. Kõrgemal tasemel pole võetud lõplikku seisukohta, oodatakse ära järgmiste instantside otsus. Ükskõik, milline poleks ka kohtuotsus olnud, oleks seda ära kasutanud Moskva propaganda. Valiti poliitiliselt mugavam lahendus. Otsus kaevatakse edasi, mis võtab aega ja keerutab üles palju propagandatolmu.
Vene välisministeerium on juba teatanud, et Sirõki, Reva, Linteri ja Klenski õigeksmõistmine on sisuliselt ajaloo ümberkirjutajate süüdimõistmine. Seega siis nende, kes pole idanaabri suurriikliku propagandaga nõus. Kui üldistada, tähendas kohtuotsus suure osa eestlaste süüdimõistmist.
Mart Laar teatab oma blogis: „Kahju on sündinud, kui kohtuotsus ka edasi kaevatakse ning teises astmes tühistatakse, toob see kaasa uue massiivse rünnaku Eesti vastu, sest siis süüdistatakse Eesti võime kohtupidamise mõjutamises.“ Sellest ei paista olevat pääsu.
Mitmed iseloomustavad otsust poliitilisena, aga arvavad, et süüdimõistmine oleks tekitanud mõttetuid konflikte Venemaaga. Kuna õigeksmõistetud on nüüd ka teatava järelvalve ja tähelepanu all, siis vist pole nende poolt uusi jamasid oodata. Ehk välispoliitiliselt oligi see õige otsus, aga eesti rahvas sellist kohut ja riiki küll ei sooviks.
Kohtuotsust on kommenteeritud väga emotsionaalselt. Asjalikum on Veiko Vihuri tekstianalüüs (Terve Mõistuse Sündikaat 8.01.), kus ta peab kohtu puuduliku loogika juhtmõtteks arvamust, et „kogu demokraatlikus maailmas tegevus, mis on seotud antifashismiga, on igati legaalne ja seaduslik“. Sellega viitab kohtunik Dmitri Linteri kodust leitud paberitele, mis hõlmasid ka antifashismiga seotuid üritusi. 17 aastat pärast Eesti taasvabanemist pole veel nõukogude väljaõppega juristi teadvusesse jõudnud, et tuleks vahetada endist Moskva keelepruuki, et Euroopas ei võidelda peamiselt itaalia fashismi, vaid eelkõige saksa natsismi vastu. Isegi võrgus kommenteerivad mõjuagendid on saanud täiendavat väljaõpet ja nimetavad nüüd eesti rahvuslasi natsideks ja Eestit vene vähemust diskrimineerivaks natsiriigiks.
Tsiteeritud lauset võib tõepoolest pidada motiveeritud kohtuotsuse juhtmotiiviks, sest süüdistuse tõendeid hinnates on kohus tõlgendanudki neliku tegevust süütu antifashistliku ettevõtmisena. Tuleb välja, et süüdistatavad on realiseerinud vaid neile Eesti Vabariigi põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi. Teisisõnu – selle loogika järgi ei saa kohtualuseid süüdistada massiliste korratuste põhjustamises, kuna need oleksid võinud tekkida ka teistel põhjustel. Näiteks venekeelse vähemuse solvumise tõttu, kui Eesti valitsus ja natsionalistid neile „hinge sülitasid“.
Kohtu arvates on süüdistatavate näol tegemist isikutega, kel polnud rahva seas mingisugust autoriteeti ja kes kujutasid endale ette, et nad kedagi või midagi juhivad. Ka kahtlustatava kodus leiduvad materjalid – isegi kui tegelik tulemus on kooskõlas materjali sisuga – ei loe, sest tänapäeval hoiavad inimesed kodus igasuguseid asju. Kui Mark Sirõk teavitab, et tema valmistub revolutsiooniks ning nimetab ennast heaks spiooniks Venemaalt, kes väikeste sammudega teeb riigipööret, on need lapsikud naljad, millesse ei peaks kohtu arvates tõsiselt suhtuma.
Siin Taanis oli hiljuti protsess terroriplaanide koostajate üle, kes ka püüdsid väita, et nende kodus leitud materjal oli ainult seotud erihuvide ja hobidega, aga kohtunik ei läinud õnge, vaid mõistis kohtualused süüdi. Eesti Vabariigi kohtunik Violetta Kõvask on aga ilmutanud märkimisväärset „giperaktiivsust“ [hüperaktiivsust – üks kohtuotsuse russitsismidest], et nelikjõuku süüst puhtaks pesta. Veiko Vihuri on veendunud, et erapooletust kohtuvõimust ei ole siin juttugi. See on otsus, mis kahjustab selgelt Eesti Vabariiki, selle julgeolekut, õigussüsteemi ja üldist õiglustunnet. Kas pronksirahutused olid oma olemuselt antifashistlikud? Eesti kohus eelistab siin uskuda valet. Aprillimärulit on ju neliku poolt põhjendatud tegevusena fashistliku Eesti vastu.
Tiit Madisson ja Jüri Liim mõisteti küll süüdi ähvarduste taustal, mida ei peetud naljaks. Kas kehtib teine mõõdupuu venelaste kohta? Sõnavabaduse näide vene Delfist: „See on järjekordne tõend, et me elame fashistliku riigikorraga riigis. Kohtulahenduseks olid natsism, fashism ja russofoobia. See on järjekordne tõend pärismaalaste salakavalusest. Aborigeenidel ei ole õigust kohut mõista venelaste üle. Venelased on kõrgem rass koos eri õigustega ja privileegidega, see on Jumala poolt äravalitud rahvas, hüperborealaste järeltulijad, mis peab valitsema maailma.“
Endise Eesti Vabariigi süü oli antikommunism, praegust iseloomustatakse „fashistlikuna“ ja „natsistlikuna“, mida kinnitab kaudselt Harju maakohus. Tegelik süü on vist „aborigeenide“ Venemaast lahkulöömine?
Kommentaar: Aprillimäruli kohtuotsusest
Arvamus
TRENDING
