Probleemid, mis valitsevad Eesti ja Kanada tervishoius, võivad tunduda küllaltki erinevad, nagu seda on ka suhtumine oma tervisesse. Kuid enam-vähem samaaegselt, märtsi keskpaigas juhtusin lugema nii Kanada kui Eesti ajalehtedes sarnast probleemi nagu seda on arsti vastuvõtule pääsemine või pääsematus.
Nii kirjutab SLÕhtuleht probleemist seoses naistenõuandlasse vastuvõtule pääsemisega, kus järjekorra pikkus öeldi ulatuvat mõnel pool koguni maikuuni. Samas aga pääsevat tasulisele vastuvõtule, kus visiiditasud kõiguvad olenevalt paigast 80–130 kroonini, samal päeval. Kõik inimesed aga oma raha eest — kui samal ajal on õigus tasuta vastuvõtule — arsti juurde minna ei taha ning seetõttu jääb nii mõnigi kord see oluline käik tegemata. Ning naistearstid muretsevad, et pikkade järjekordade tõttu juhtub tihtilugu, et haigus avastatakse alles kaugelearenenud järgus, kus raviga ollakse juba lootusetult hiljaks jäädud.
Uurimuste kohaselt on viimase 10 aastaga eestlaste tervis kehvemaks jäänud. Günekoloogide sõnul käib see ka naiste tervise kohta, Eestis haigestub igal aastal umbes 500–600 naist günekoloogilisse vähki ja umbes niisama palju rinnavähki. (Eesti Vähiregistri andmetel sureb Eestis igal aastal vähktõppe umbes 3500 inimest.) Ning viimase haiguse esinemissagedus on tõusnud. Kuna aga vähktõve algstaadiumis sellele viitavaid tundemärke ei pruugi olla, tuleks selle varajaseks avastamiseks lihtsalt regulaarselt arstlikus kontrollis käia. Ja siin tekibki probleem, millest samas lehes kirjutab SLÕL ajakirjanik, proovides mitmes Tallinna naistenõuandlas vastuvõtule pääsemiseks numbrit saada. Sealt selgub, et kui pole valusid ega otsest põhjust, vaid lihtsalt soov tervist kontrollida lasta, tulebki kaua oodata. Ning avaldatakse arvamust, et sarnaselt hambaarstiga kipub tasapisi ka günekoloog tasuliseks kujunema, seda just järjekordade tõttu ning paljud eelistavad ka eraarstiga kaasnevat suuremat privaatsust. (Eestis saab naistearsti poole pöörduda ise, ilma perearsti saatekirjata.)
Umbes samal ajal, märtsi keskel kirjutas ka Toronto Star Kanada Statistikaameti uurimusest, mille kohaselt teatas üks kaheksast kanadalasest, et ei saanud möödunud aastal adekvaatset meditsiinilist teenindust ning seda pikkade ootejärjekordade tõttu arstikabinettides, esmaabiosakondades ja operatsioonile pääsemiseks. Ning tervelt kolmandik vastanuist leidis, et ooteajad on neid tervishoiusüsteemist eemale hoidnud. Siin maal pole teatavasti paralleelset võimalust oma raha eest kiiremat abi saada, samuti on suhtumine selle võimaluse potentsiaalsessegi olemasolusse küllaltki vastuoluline.
Teatavasti uurib praegu endise Saskatchewani peaministri Roy Romanowi juhtimisel tegutsev komisjon Kanada tervishoiu olukorda ja tulevikuvõimalusi ning arutluse all on mitmed variandid, mis võiks senist olukorda parandada. Ontarios tuli hiljaaegu provintsi liberaalide juht Dalton McGuinty välja ideega, et üle provintsi võiks rajada 150 piirkondlikku tervisekeskust, kus arstid ei töötaks mitte iseseisvalt, vaid koos teiste tervishoiutöötajatega, kaasa arvatud õed. McGuinty arvamusel võiksid taolised tervisekeskused paikneda näiteks piirkondlikes keskustes, kaubanduskeskustes, piirkonnahaiglates jm. ning need võiksid alustada tööd juba kahe aasta pärast; eriti vajalik oleks see meditsiinilises mõttes alateenindatud piirkondade jaoks.
Ka Eestis on ajakirjanduse andmetel maapiirkondades arsti kättesaadavusega tõsiseid probleeme. Lisandub veel seegi moment, et kaugeltki mitte kõik arstiabi vajajad ei oma autosid, et arsti juurde sõita, ning väikene sissetulek mängib siingi oma rolli. Ning Eesti inimene läheb reeglina arsti juurde alles siis, kui tervisega midagi tõsist lahti — ja ka siis sageli viimasel minutil — enamasti mitte aga tervisekontrolli mõttes. Ning kahjuks jääb eluiga Eestis teiste arenenud riikide omast veel tunduvalt maha.
KOMMENTAAR: Arsti juurde minek — kas alati nii lihtne
Arvamus
TRENDING
