Kuigi Eesti on teinud märgatavaid edusamme nii majanduse alal kui kaasaegse tehnika kasutusevõtmises — eks ollakse ju arvuti ja mobiiltelefonide kasutamise osas üks juhtivamaid isegi maailma mastaabis — pole sugugi kõik, mis enamuses lääneriikides elavatele inimestele iseenesestmõistetavaks harjumuseks saanud, omane kodumaal elavatele eestlastele. Juttu on regulaarsest tervisekontrollist ehk siis arsti külastamisest, kui selleks puudub otsene põhjus: tervisemure või valu, mis sunnib tohtri juurde.
Võimalik, et see ongi üks põhjustest, miks Eestis on eluiga ikka veel tunduvalt madalam kui Kanadas või paljudes Euroopa riikides: arstide hinanngul saadakse mitmetele haigustele jälile alles siis, kui need on juba kaugele arenenud ja n-ö oma laastavat tööd teinud.
Eesti perearstide sõnul on patsientide seas märkimisväärne osa neid, kes on küll arsti nimekirjas, ent keda nad aastate jooksul üldse ei näe, kuna arsti juurde nagu asja poleks, sest kaebused puuduvad — põhiliselt on nendeks alla keskea hea tervisega inimesed.
Nüüd aga plaanib riik astuda samme tervisekontrolli kohustuslikuks muutmise suunas: nagu kirjutas Postimees hiljuti oma pikemas artiklis, loodab sotsiaalministeerium, et kõigi inimeste tervise regulaarne kontrollimine perearsti juures aitab vähendada raskete ja krooniliste haiguste põdejate hulka, pannes ka inimese enese oma tervise eest rohkem vastutama.
Abiminister Külvar Mandi sõnul on kontrollis käimine kavas kehtestada 2006. aastast ning esialgu vabatahtlikuna, aga kui on näha, et inimesed seda mitme aasta jooksul ikka ei tee, tuleb välja mõelda mingi abinõu, milleks võib olla omavastutustasu suurendamine haigestumise puhul. Näiteks siis suurem visiiditasu nende jaoks, kes oma tervist regulaarselt kontrollinud pole. Kõlab sisuliselt nagu karistus; abiministri sõnul jääb karistamine siiski viimaseks võimaluseks, loodetakse hoopis inimeste teadlikkust tõsta haiguste ärahoidmise osas.
See karistamise ehk siis visiiditasu tõstmise idee tundub ühelt poolt hästi töötavat, teisalt aga mitte. Sageli ongi ju nii, et inimeste mistahes valikutele avaldab mõju alles see, kui konkreetselt nende rahakoti kallale minnakse. Eks leidu ju neid, kes ka liiklusreegleid järgivad peamiselt selleks, et mitte trahvi saada ja eks ole palju teisegi selliseid olukordi, kus rahalised karistused ehk siis trahvid väärkäitumise eest panevad paika mitmed käitumisnormid. Aga kui asi puudutab oma tervist?
On ju inimesi, kes põhimõtteliselt arstide vahet ei käi ja kas ikka tasub neid selleks sundida. Teiseks ei garanteeri ju ka regulaarne arsti külastamine kogu järgnevaks aastaks briljantset tervist. Ja mis saab sel juhul, kui inimene käib küll kenasti kontrollis ja saab arstilt nõuandeid teda ohustada võivate haiguste ärahoidmise osas, aga ei kavatsegi midagi ette võtta näiteks suitsetamisest loobumiseks või siis tervisele ohtliku piirini jõudnud kehakaalu vähendamiseks.
Uue idee pooldajate arvates aitaks see tõsta just inimeste teadlikkust ja vastutust; vastaste meelest on aga Eesti perearstid isegi koormatud ja vaevlevad ajapuuduse küüsis ning lihtsalt-heast-peast tervisekontroll tooks neile vaid tööd juurde. Tuuakse välja sedagi, et arstid on vaadanud ilma kaebusteta tohtri juurde tulevat patsienti nagu ilmaimet; keerulisematele uuringutele kedagi lihtsalt soovist ajendatuna nagunii ei saadeta ja oma rolli mängib ka tervishoius valitsev pidev rahapuudus.
See kõik toob taas päevakorda ka Kanadas üleval olnud küsimuse: kas peaks oma tervise eest hoolitsevatele inimestele olema kehtestatud mingid riiklikud soodustused, olgu siis väiksema tulumaksu näol või muul moel. Kuigi siin maal on iga-aastane tervisekontroll mitte kohustuslik, vaid enamuse inimeste jaoks loomulik, pole seda aga alati tervislik toitumine ja üleüldse tervislik käitumine, mis teatavasti haarab mittesuitsetamist ja regulaarset kehalist koormust.
Ega vist sundida siiski kedagi saa. Sageli paneb inimesi oma vaateid ja harjumusi muutma alles mingi vapustus, näiteks tihti jäetakse suitsetamine maha sellest tingitud esimeste tervisehäirete ilmnedes. Kui seda oleks tehtud varem, ega keegi saa garanteerida, et tervis oleks püsinud laitmatu, ega ka vastupidi. Aga kui on juba teaduslikult tõestatud teatud terviseriskide olemasolu, siis miks ei peaks nn. lihtkodanik seda uskuma. Kuigi nii mõnigi oskab tuua näiteid suurepärase tervisega ja kogu elu suitsetanud kõrgesse ikka jõudnud inimestest, ei pruugi kõigil siiski sama hästi minna. Ravi aga teatavasti maksab ja pidevalt tuuakse ajakirjanduses välja, kui suuri summasid kulub aastas näiteks suitsetamisest tingitud haiguste raviks.
Tagasi konkreetselt Eesti teema juurde: eelpoolmainitud Postimehe artiklis öeldakse, et regulaarse tervisekontrolli nõue on kavas lisada tervishoiuteenuste kvaliteedinõuete määrusesse, millega pannakse alus ka perearstide tulemustasule krooniliste haiguste ennetamise ja jälgimise eest. Nii et arsti jaoks on hea, kui tema hoole all olevad patsiendid on terved. Mis tulevikus omakorda vähendab jälle arstivisiitide arvu ja rahakulu tervishoius. Loogika on hea, ja kui ka matemaatika esialgu keeruline tundub, siis loodetavasti võib kümmekonna aasta pärast Eesti tunda uhkust sama kõrge eluea üle kui paljudes teistes riikides, kellega muudes valdkondades sammu pidada püütakse.
Kommentaar — Arsti juurde: vabatahtlikult või sunniviisiliselt?
Arvamus
TRENDING
